TAAVI BLOGI | Prillikampaaniad meil ja mujal
Üks mälestusi esimesest Pariisis käigust, värske hakatisena, pestud ajuga, oli möödumine prillipoest: vaadates vitriinile, nägin reklaampildi, umbes A5-suurus, ja mõtlesin, „oh kui äge, kui vaid sinna saaks kunagi oma näo“. Samas, lubatud ju oli superstaariks saamist, küllap see siis on vaid osa teekonnast, et modellielu oleks „pussy & champagne“ nagu Haavard seda ütles.
Ajades kronoloogiad nüüd väheke segamini, siis nüüd Eestis viimaks tagasi olles olin agentuurile piisav pettumus. Ma ise rääkisin neile seda alatasa, aga nemad raiusid vastu, mis sest, et mul oli häid tõestusvahendeid. Esiteks see, et mingi ajakiri tahtis minuga intervjuud teha, ilmselgelt see ei juhtunud (toimus eksprompt üks teine, aga see on juba lugu muuks päevaks). Lisaks ei tahetud mind Eesti brändidele näoks müüa, sest mu pilotaaž on ju nõnda kõrge, aga nüüd puhus hoopiski teine tuul.
Tuuled puhusid mind hipsterite Mekasse, Kalamajja, Telliskivi tänavale. Seal leidub üks (vist mitmest?) töökojast, mis valmistab Eestis prille. Mis teeb asja eriti ägedaks, on see, et need tehakse puidust. Ja juhtumisi olin ma üks potentsiaalne kandidaat nende tulevasele kampaaniale. Proovipäeval tehti peaaegu iga raamiga pildike ära ja ega rohkem muud midagi kui oodata kas yes- or no-drop.
Mitte et ma nüüd, ligi kaks kuud hiljem, kui seda memuaari kirjutan, oleksin mõnda pildi oma silmaga näinud, aga tehtud see sai. Hoides asja konfidentsiaalsuses, jättes omale mänguruumi selleks, kui ükski mu pilt kodukalegi ei ilmu, siis kiidaksin tegijaid nõnda, kuis võimalik. Senimaani oli see kahtlemata kõige paremini organiseeritud photoshoot üldse. Läksime kohale, seati asjad üles, riided selga, meigid näkku ja stseenile paigutamine alaku. Tänu sellele läks päev ka päris kiiresti, omakorda tänusõnad päikesele, sest teda meil igapäevaselt palju just näha ei ole, ja võtsime maksimumi.
Teine lugu on varem juba väheke kõla saanud, korra või kaks lausa. Aga seda vaid jutuna, natuke lekkinud ka sotsmeedia platvormidele. Lendame ajas tagasi 2015 juulikuusse, otse lõõmava Toskaana päikese alla. Üleüldsegi Gucci kampaaniasse pääs on päris kõva sõna, aga osutuda neljast poisist veel prillinäoks valituks, see on über-luck.
Eriline seos neil kahel oli see, et just sel päeval, mil Eestis prillikampaaniat tehti, sai Lev kuskilt tolle suvise pildi. Ja hiljem veel sain Prantsuse Successilt ka sõnumi „Is that you?“ ja väike pildike juures. Kuid mahuks mulle ometi pähe see, et mille kuradi pärast firma seda veel ise oma meediakanalitel pole avalikustanud…
Kõikidele muudele kallitele bränditoodetele suudan üldiselt EI öelda, aga too on kindel produkt, mida osta tahan. Ühtpidi on see mälestus kogu modellindusest, teisalt oleks mu mure nimega „milline prill mulle sobib“ lahendatud – kui Alessandro arvates sobin ma neid kandma, siis küllap sobingi. Kui vaid siin riigis oleks ostujõud piisavalt võimas, et selle brändi butiik siin avataks, niisama prillipoed vist kuigi sagedalt oma assortiid ei muuda ju. Ah, mida mina ka tean, kunagi kuskil lennujaamas ilmselt need omale leian.
