LIISI BLOGI | Maale elama! 18. osa: Putukad, arstid ja üks karmakass
Läksin just õue, et nööridelt pesu ära tuua, kuid silmasin oma mummulisel pluusil tarantlilaadset toodet ja otsustasin hoopis tuppa seda postitust kirjutama tulla.
Olin ausalt öeldes unustanud, et suvi võrdub putukad. Maal on neid ju kordades rohkem kui linnas, mulle tundub. Ema on mulle väiksest peale alati öelnud, et putukad teavad, et ma neid vihkan, sellepärast nad minu juurde tulevadki. Ja nii on. Ükspäev astusin poest välja. Olin just oma jäätise paljaks koorinud, kui järsku olin endalegi teadmata sammunud läbi ämbliku niidi, millega ta parasjagu õhus lendas. See niit jäi mulle pähe kinni ja ämblik lendas mulle aina lähemale. Ma siiralt imestan, et ma kisama ei pistnud, sest ämblik on mu hirm number üks! Peksin teda jäätisega ja jooksin käbe autosse, jäädes lootma, et ta ei roni hiljem kusagilt mu soengu seest välja.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida! Eelmisel nädalal külastasin Järvamaa haiglat. Olen nüüd ju Järva-Jaani valla elanik ja saan vabalt siin arstil käia. Ma ei käinud arstil, kuna olen haige. Käisin ikka seepärast, et olen terve. Arstidele meeldib, kui nende juures käivad terved inimesed. Maksin vuntsidega tädile viis euri ja kõmpisin neljandale. Suht retro haigla. Umbes taoline nagu filmis ''Päevad, mis ajasid segadusse.'' Aga minu meelest väga lahe! Teistmoodi kui linnas. Moodne! Arst oli tore ja esialgu tundus tervis korras olevat. Sedapuhku oli tegu eriarsti vastuvõtuga. Seega perearsti juurde kebisin järgmisel päeval, et end arvele võtta. Perearsti ''võtsin'' Järva-Jaani. Kahjuks või õnneks ei ole temaks dr Silva, vaid dr Silvia. Lendasin laivi, ütlesin, et soovin Teid oma perearstiks ja by the way, vanaisa saadab terviseid! Arst tervitas vanaisa vastu ja nii mu käik veel retromasse arstikabinetti lõppeski. Nüüd ikka süda rahul, vaja retsepti või muud nipet-näpet, tõmban kõne peale ja olemas!
Ma siin regasin meid elukaaslasega Järva-Jaani Tänavafestivalile manti müüma. Meie ja essat korda laadal müümas – vau! Kuna ma alati rõhutan, et kõik uus on äge, siis vaevalt see turumutiroll ühel laupäevasel päeval mul tüki küljest ära võtab. Üritus ise on 4. juunil ja meeter maksab 4 euri! Ma võtsin praegu kolm meetrit, vast mahume ära. Peale laata on plaanis soolaleivapidu, mis ähvardab korraliku simmani mõõtmed võtta! Samas, eks Eestis paneb ilm asja paika. Kui jälle mingit läga kuskilt alla töristab, on üritus läbi kukkunud kohe. Elame, näeme.
Terve nädalavahetuse laadisin D-vitamiini akusid, mis mõneks ajaks peaks täis olema ja mõtlesin, et laadaks ja soolaleivapeoks peab sel nädalal juba kindlasti valmistuma hakkama. Ma kohe ootan, sest ma tahan näha, kuidas me hakkama saame! Päeval laat ja õhtul simman. Ma olen pühapäevaks raudselt läbi nagu kudend räim tomatikastmes!
Maal on mõnus! Õhk on värske ja linnud täristavad. Maal elavad lihtsad inimesed, kuid see ei tähenda, et välimuse eest ei peaks hoolt kandma. Korsett, mis kõhnaks teeb, mul juba on. Ja nagu sellest veel vähe oleks, sain nädalavahetusel sõbrannalt kastitäie juuksehooldusstuffi, millest räägin lähemalt pärast paarinädalast katsetust. Mis järgmiseks? Ma saan suveks päris kauniks nii!
Tänaseks hakkan aga lõpetama. Kass Ruudi on terve trükkimise aja panipaigas kinni istunud, sest ta on V-Õ-I-M-A-T-U! Kõik pättkasside hinged on tema sisse pugenud. Te ei kujuta ette lihtsalt. Midagi olen ma igatahes elus valesti teinud, et see karmakass mu nüüd kätte sai. Ta ronib hommikuti mööda mu paljaid kintse üles, nii et naharagin taga! Ta veeretab laua pealt kausist keedumune maha ja mängib nendega tagaajamist. Ta tirib mind kell neli hommikul juustest. Ta maksis üks euro. Jumala eest, siin on kassi kindlalt rohkem kui euro eest! Armas on ta ikka. Ta pärast sea mängimist kohe oskab selle haleda, saabastega kassi näo ette manada ja hinge pugeda. Lasen ta nüüd kapist välja. Järgmise korrani!
