LIISI BLOGI | Maale elama! 20. osa: Külapidu, öine ujumine ja Tinder
See oli vist eelmisel jaanipäeval, kui me venna ja vanaisaga oma pundist viimastena Karinu küla jaanitulele jäime. Tsirkus oli lahkunud, aga klounid jäid maha. Vend karjus mulle läbi tantsu ja vihmasabina: „Liisi! Täitsa p****s, kui äge! Mul pole kunagi nii lahedat pidu olnud!“ Ja alates sellest õhtust on mulle külapeod alati meeldinud! Mitte, et ma ühtelugu seesugustele simmanitele satuks, aga eelmisel reedel jällegi sattusin!
Istusime perega väljas, ma mõlgutasin niisama mõtteid ja tuli kuidagi kihk tantsu lüüa. Minust paarkümmend kilomeetrit eemal elav töökaaslane on vahel ikka Müüsleri Kilplaste kojast rääkinud. Et seal käivad bändid ja muidu on disko. Lükkasin messengeri lahti ja uurisin maad. Ongi disko samal õhtul! Pirn pea kohal lõi põlema. Mõtlesin juba, millise kleidi selga viskan, kuid kõigepealt tuli transport leida. Kuna ma olen ikkagi oma ema laps, ei läinud genereerimisega kaua. Mul ju naabrinaine! Võtsin ühendust ja ta oligi nõus mind vastu ööd Müüslerisse viima. Oh, ootusärevus oli suur.
Mõtlesin korraks, et äkki mingi jama muusika ja nõme koht, aga õudu seekord kaema ei pidanud. Pleiss ise viimase peal, DJ jumala normaalne ja rahvast täpselt parajalt! Ütlen kohe ära, et mõni pealinna klubi jääb üldise olemusega ikka päris kõvasti alla. Vahel mõtlen (ja küll ma ühel päeval selle ka teoks teen!), et lähen õpin ise DJ ameti selgeks ja hakkan ükskord sellist pidu tegema, et hoia ja keela. Samas – maitse asi! Muidugi, kui ma oma sooviloo sain ja selle järgi nagu põldpüü reivima hakkasin, lendasid valusad pilgud ja nooled. Mõni vaatas mind sellise näoga, et see Kopli daam on küll vale trammi peale astunud. Mul oli väga mõnus olla ja kuna ma arvatavasti nägin välja nagu hernehirmutisest tuuleveski, üritan end lähiajal maasikapeenarde ja marjapõõsaste vahel rakendada. Vanakooli paaristantsu hakkan alles õppima, kuna mul pidavat puusad roostes olema. No murrame need siis lahti!
Kuna mul on igasugune rutiin ja režiim käest ära, siis näiteks ei ole mingi probleem blogida öösel kell üks. Olen und paljudest kohtadest otsinud, aga ta ei ela enam siin. Loodan, et kolib varsti tagasi. Kuna unetuna käed rüpes istuda tundub imelik, hakkasin ühel eelmise nädala veel soojal suveööl näiteks autot pesema. Pärast mida läksin üksinda ujuma. Mis tegelikult on omaette teema. Õhtu oli nii soe ja sume. Just selline, et patt oleks jätta kasutamata võimalust teha midagi lahedat. Ma pole kunagi olnud eriline üksinda ringi uitaja, kuid viimasel ajal olen avastanud, et mulle väga meeldib iseendaga olla. Nii ma siis tõmbasingi bikiinid selga ja läksin. Nagu ikka, mõtlesin esimese asjana, et äkki tulevad mingid eri pervarid ja viivad mu minema. Siin ma olen, nii et sel õhtul ma kolle ei näinud. Vesi oli soe. Päike ammu loojunud, taevas veidi roosaka-oranžikirju, tähed vaikselt üksikute pilvede tagant välja piilumas. Hetk iseendale. Minu hetk. Uskumatult lahe hetk ja mälestus kogu eluks! Uni pärast ujumist tuli sügav. Ujuks igal ööl, aga nagu Eestimaa suvele kohane, siis praegu teeb vaat et öökülma! Alles ma päevitasin, täna tõmba jope selga.
Pidasin eelmisel nädalavahetusel maha ka soolaleivapeo. Rahvast tuli palju ja nii tore oli näha inimesi, kellest mõnega polnud juba aastaid kohtunud. Kui paljudel on lapsed! Vaatasin neid ja mõtlesin, et oh jah, mina ju oma pesapunumisega alles tagasi nullis. Lohutasin end sellega, et mul on kass Ruudi, kellega ma nagunii hakkama ei saa, nii et laste peale on sedapuhku veel veidi vara mõelda. Ja tegelikult kurg neid ikkagi ei too, seega protsess ise on hoopis pikem tegelikult. See selleks. Ma sain emalt kingiks köögikombaini koos blenderiga. Ma olin blenderist jõhkralt kaua unistanud, aga teadsin, et tasub oodata, küll see tuleb mu juurde ise. Olin pühapäeval nii õhinas. Ostsin smuutimaterjali ära, valasin blenderisse ja kurat võtaks – ei tööta! Ma olin nii vihane. Ma pole ammu nii vihane olnud. Tahtmine oli see keefiri ja marjaplöga müüjatele krae vahele valada, sest nad rikkusid mu päeva, kuid tegelikult pole ju nende süü. Ma siis ei blenderdanud ühesõnaga, segasin lusikaga pläusti kokku ja lasin hea maitsta. Täielik jura ja tõeline pettumus!
Pühapäeval sattusin Tallinnasse, kuna mul oli üht-teist osta vaja. Jõudsin 10 minutit enne Järve Selveri sulgemist kohale ja tegin elu kiireima ostu. Avastasin, et mulle meeldib hilisõhtune Tallinn. Oleksin sinna kauemakski jäänud, kuid suvine aeg nõuab tööjuures värsket pead, mitte kapsapead. Veidi kahju oli lahkuda, kuid sõitsin koju tagasi. Imelik oli see, et mul ei tulnud pähe kellelegi helistada, et kokku saada, kuna tegelikult ma palju pealinna ei satu ega taha sattuda. Tundsin mingit sisemist rahulolu. Olin uhke, et olen õppinud oskama üksinda olema. Mind ei vaeva pidev suhtlemisvajadus. Neid hetki iseendaga võiks tegelikult rohkemgi olla, kuid praegu on tuli veits takus. Ma oleksin tahtnud Pirtalt läbi sõita ja korraks rannas istuda. Ma teen selle asja veel ära.
Kuradi imelik mõelda tegelikult, mis minuga juhtunud on. Tegelikult ei ole ju midagi konkreetselt juhtunud, see kõlab halvamaiguliselt. Ma olen justkui muutunud, kuigi rahvas räägib, et inimene ei muutu. Olen julgem, avatum ja rahulikum kui varem. Mulle meeldiks, kui inimesed pööraksid iseendale rohkem tähelepanu. Me kipume end õnnejahil olles unarusse jätma ja seeläbi jääks justkui sisemine areng ära. Kindlasti, kui rääkida inimestest, ilma kelleta me, naised, elada ei saa, ehk siis meestest, olen avastanud, et vaatan kogu kupatust hoopis teise pilguga. Prioriteedid on kõvasti muutunud. Mul pole nõudmisi, kuid on üliväikesed asjad, mis suure pildi kokku ja paika panevad. Ma arvan, et 90% Aadamatest ei tule iial selliste asjade peale. Seepärast on neil meid raske mõista. Sa pead teiselt inimeselt midagi saama. Midagi vaimule ja pai hingele. Kõik muu on teisejärguline.
Tegin endale pühapäeval Tinderisse konto. Puhtast huvist. Olen täna tegelikult arvamusel, et mulle meeldib inimestega tutvuda reaalsetes olukordades, mitte ekraani passides. Ma ei tea, kas see pole Eestis eriti popp või mis värk on, aga sealt pole nagu mitte muffigi võtta. Ma arvan, et ei liialda, kui kolmekümnest üks saab paremale lohistatud, kui sedagi. Väga ei tõmba käima, kui mõni härrasmees on oma ninaaukudest selfie teinud või laadinud üles pildi, kus ta oma uhket osta.ee käekella bemmiroolil hoiab. Mida ma teen selle käega? Saan su käega tuttavaks? Tule eile meile. Arvatavasti on ta kõrvalistme kaunistuse otsinguil ja niisama kõvataja. Häbi vaadata, kui mitte millegi muuga lüüa pole, kui ainult välise ja materiaalsega. Mees tühi nagu munakoor. Samas, eks iga pott leiab ükskord oma kaane!
