MARILIISI BLOGI | Ise oled paks!: Eesti Blogiauhinnad 2016 ja uhke kuues koht!

Tervist! Olen 28 aastat vana Tartu neiu ja blogin praeguseks umbes poolteist aastat. Alustasin märtsis 2015 eesmärgiga langetada kaalu ilma toitumiskavade ja treeningsaalideta – olen nimelt veidi kooner. Natukene vähem kui aastaga langes kaal 14 kg, ideaalkaal paistis järgmise künka tagant. Kuna elus aga alati kõik ei lähe päris täpselt nii, nagu me plaanime, siis ideaalkaaluni ma ei jõudnudki, vaid jäin hoopis lapseootele.

Praeguseks on minu kaalulangetusblogist saanud ajutiselt “kuidas rasedusega mitte väga paksuks minna” blogi.

Eelnevate postitustega saate tutvuda minu endises blogikodus aadressil iseoledpaks.blogspot.com.ee.

Nüüd aga aktuaalsematel teemadel edasi.

Laupäeval, 11.06.2016 jagati juba teist korda auhindu Eesti parimatele blogijatele – Eesti Blogiauhinnad 2016. Eelmisel aastal minu blogi nominantide seas polnud, seega eelmise aasta üritusel ma ei käinud. Sel aastal sai aga iga blogija ise oma blogi häälte kogumiseks üles sokutada, seega oli ka minu blogi platsis. Jei!

Kuna ma eelnevalt ei ole oma blogi avalikult jaganud, siis mingit ulmekohta ma ei oodanud, aga glamuurist ja tähelepanust tahtsin osa saada. Edevus on sihukene hirmus asi. :)

Kuna auhindu jagati Tallinnas ja mina elan Tartus, siis panime perega plaani paika, et ühendame meeldiva veel meeldivamaga ja teeme laupäevast perepäeva Tallinnas. Plaan oli käia loomaaias ja kusagil söömas ja siis minna auhindade jagamist kaema.

Einoh, ilmaga läksime me muidugi väga alt. Tallinnasse jõudes näitas vapper termomeeter 8 kraadi sooja ja vihma ladistas lakkamatult. Lokid, mis ma olin hommikul suure vaevaga pähe kõrvetanud, värisesid hirmust juba enne autost välja astumist.

Loomaaias veetsime kõva 3 tundi. Vahepeal põikasime sisse erinevatesse troopikamajadesse, et veidigi sooja naha vahele saada.

Loomaaia värava ees parklas vahetasin auto tagaistmel riided ära, sättisin oma lokikesi natuke rõõmsamaks ja viskasin veidi BB-kreemi ja ripsmetušši siia-sinna.

Tulemus sai rahuldav.

Edasi suundusime Vabaduse väljaku poole, kus bussipeatuses abikaasa mind autost välja viskas ja ma arglikul sammul Wabaduse poole astusin. Ukse taga oli juba piiiiiiikkkkk-piiiiikkkk järjekord.

Vaatasin lootusrikkalt ringi, aga mitte ühtegi tuttavat nägu ei paistnud. Einoh, fain, ma pole väga populaarne..

Peale mõningast ootamist saime sisse ja saba viis teisele korrusele. Trepi peal nägin veel ilusaid EBA-värvides kinkekotte ja panin oma sügelevad näpud juba valmis, et tänulikult kotikene vastu võtta. Tutkit! Ei saanud ma essugi. Kui mina nii kaugele jõudsin, siis ei paistnud kottide juures ühtegi lahke näoga neidu, kes tahaks mulle tasuta kraami anda. Phäh. Egas midagi, olen ilma.

Üleval peosaalis polnud enam ühtegi vaba lauda ja ausalt öeldes kippus nutuklomp juba kurku, et kuhu ma lollakas nüüd ennast sokutanud olen. Nägin ainult ühte tuttavat nägu ja see oli Mallukas, kelle nägu teavad vist küll kõik blogijad. Hirmus hakkas. Õnneks leidsin peale mõningast meeleheidet üles blogijad Regiina ja Marise, kes mulle rõõmsalt lehvitasid. Regiina olin ma muide puht-omakasupüüdlikult kohale meelitanud, kuna kartsin, et jään muidu täitsa üksi. Me pole varem trehvanud, kuna tema elab Tallinnas, aga blogide vahendusel suhtleme küll.

Siis liitus meie laudkonnaga ka spordiblogijate teise koha napsanud Kati koos oma kaaslasega. Tahaksin ära mainida ka blogija roosadstilettod.com, kes istus samuti meie lauas – sa nägid väga kift välja. Seltskond oli ülimuhe ja jutte oleks jätkunud ilmselt ka veel järgmiseks päevaks.

Õnneks oli ürituse kava selline, et väga uimerdamiseks ja piinlikuks vaikuseks aega ei jäänudki. Oli mingi tunnike tutvumiseks ja sisse elamiseks, pakuti suupisteid ja juua. Meelelahutuseks laulis meile Keit Triisa, edevuse rahuldamiseks sai käia photoboxis pilte tegema – tänud Photobooth Estonia ja Blanx!

Peagi astus lavale õhtujuht Uku Suviste ja hakati ilma pikema sissejuhatuseta auhinnalisi kohti välja kuulutama. Pean piinlikkusega tunnistama, et ma ei loe eriti blogisid, mis ei ole kaalulangetuse või spordiga seotud. Loen teisi blogisid harilikult motivatsiooni saamiseks või ideede otsimiseks ja enamus kategooriaid olid mulle jumala tundmatud. Osad blogid said hääle puhtalt vaimuka nime eest. ;)

Kui järg jõudis tervise- ja kaalulangetusblogide kätte, siis nihutasin ennast kohe lavale lähemale, et ma jumala eest midagi tähtsat maha ei magaks. Olin veendunud, et mu vana tuttav ja kaasblogija Merlin saab koha esikolmikus. Seda puhtalt juba selle pärast, et ta on saanud väga palju tähelepanu, mis peaks ju tähendama ka palju lugejaid ja hääletajaid. Suur oli minu üllatus, kui Merlinit esikolmikus üldse ei paistnud.

Kolmanda koha saaja üle oli mul ainult hea meel. Loen teda ka ise – v6idan-kaotades.blogspot.com.ee

Teist kohta ma paraku ei loe ja esimese koha võitjat ei osanud oma kategoorias isegi mitte oodata – fitloora.com. Arvasin siiralt, et ta kandideeris ikka spordiblogide all. Noh, terviseblogi, okay, aga kaalulangetuse alla see neiu küll ei käi!

Mina sain oma kategoorias kuuenda koha (hääli 195) ja olen siiralt rõõmus ja tänulik kõigile, kes viitsisid kaasa elada ja klikkida õigele ringikesele. Aitäh!

Tulemustele saate ise pilgu peale visata SIIN.

Kui auhinnad jagatud, siis tegime veel Kati ja Regiinaga fotoseina ees pilti, et saaks ka ikka kusagile meediaväljaandesse enda jälje (ja näo) jätta.

Jälg jäetud, sättisin ennast minekule.

Mulle üllatusena tuli aga blogija Mallukas minuga juttu ajama. Me nimelt oleme mõlemad natukene rasedad ja mõlemad natukene tegeleme/tegelesime kaalulangetuse ja tervisliku toitumisega, seega ta nägupidi mind vist teadis. Mallukas on väga soe ja vahetu inimene, kohe lihtne oli juttu ajada. Lisaks olen ma alati arvanud, et ta on ilgelt pikk, aga tuli välja, et ta on minust lühem (ma olen 173 cm pikk) ja selline väikese ja õrna kehaehitusega habras naine. Säh sulle kooki moosiga! Aga, ma põhimõtteliselt kallistasin kuulsust – ei tea, kas pesta julgen ennast enam. :D

Kojusõit Tartusse venis nigu tatt ja kõht, raip, oli ka tühi. Sõin tee peal kaks lihapirukat (otsus, mida ma hiljem kahetsesin) ja jõin kohvi. Koju maandusime kuskil kell 2 öösel, kus ma meeletute kõrvetiste saatel uinuda üritasin (need lihapirukad, noh).

Selline see laupäev sai.

Selleks korraks kõik, uuel nädalal juba rohkem rasedusest, kaalust ja kaalutõusust.

Tulge kiigake vahepeal Facebooki ka: facebook.com/iseoledpaks.

Tsaukaplauka!

rase Mann