LAURA REISIBLOGI | Terve elu on mul puudunud hirmutunne teadmatuse ees

“Reisimine – see võtab sõnatuks, siis aga muudab sind jutustajaks.” – Ibn Battuta

Möödunud viie aasta jooksul on elu mind mööda maailma ringi tirinud. Olen läbi rännanud enam kui 30 riiki, elanud munkadega templis, hääletanud ihuüksi läbi Tai (vaid paari euroga taskus), veetnud öö islamimaa vangikongis trellide taga, sõitnud läbi Araabia kõikide Ühendemiraatide, abistanud põgenikkude perekonda Lõuna-Türgis, maganud kolm ööd Dubai seitsmetärnihotellis, õppinud meditatsiooni Bangkokis ja teinud palju muud.

2015. aasta lõpus sain TripAdvisoris Eesti kõige loetuma reisianalüüsija tiitli. Seda kõike vaid 19-aastasena.  

Terve elu on mul puudunud üks tunne – hirmutunne teadmatuse ees. Võin astuda lennukisse, teadmata mis või kes mind teisel pool ees ootab, või kas üldse ootab. Ma mõistan, et maailm on oma olemuselt üks üsna ohtlik koht ning et paljudesse paikadesse reisimisega kaasnevad suured riskid. Siiski keeldun uskumast, et need riskid ei oleks väärt võtmist. Tänu kõigele olen kohtunud erakordsete inimestega, õppinud tundma uskumatuid kultuure ning sattunud enneolematutesse olukordadesse.

Tihti kuulen, kui julge või hoopis hull ma pean olema, et nõnda ohtlikke rännakuid ette võtan. Tõsi, selline elustiil nõuab igapäevaselt himudega silmitsi seismist ja mugavustsoonist väljumist. Enda hiljutisel reisil Ühendemiraatidesse ei olnud mul algselt kohta kus peatud ning olin sunnitud öö tänaval veetma. Kaasa olin võtnud vaid ühe seeliku, mis juba esimesel päeval kaameli väljaheitega kattus, pesta sain end vaid korra terve nädala jooksul – kõik see oli aga osa seiklusest.

Ma ei ole kahetsenud mitte ühtegi minutit, mitte ühtegi otsust. Üha enam saab selgemaks, kes ma olen ning mida tahan. Minu jaoks on reisimine absoluutse vabaduse definitsioon – rammestav, kuid sõltuvusttekitav.