LIISI BLOGI | Maale elama! 22. osa: Ei plaastermeestele!
Nagu Suvereporter kolib soojade ilmade saabudes kaamerad ja ilmatüdrukud õue, kirjutan mina täna esimest korda postitust õues. Mitte, et ilm kiita oleks!
Mind on elupäevad ajanud taga kuri needus. Nimelt on lugematu arv kordi juhtunud nii, et kui mul on vaba päev või puhkus, siis aknast välja vaadates tundub, et jess, ma saan lõpuks ometi päevitada! Nii kui õue jõuan, on taevas pilvi täis. Ükskord hakkas isegi sadama! Täna samamoodi. Puhkuse esimene päev. Lebo! Tähistasin seda kohe ühe tervisliku smuutiga ja tulin õue. Natuke sain olla. Läksin panin kampsuni selga ja nüüd ootan, millal jälle vihma sadama hakkab. Tänase päeva võit on paar uut tedretähni ja kogu moos!
Muidu mul läheb ikka hästi, kuid heidan endale viimastel päevadel veidi ette seda, et olin sõbraliku lahkumineku puhul veidi naiivne ja arvasin, et mul ei tule kordagi kass peale. Päris masenduses ma pole, kuid mõtlikuks tõmbab küll. Vähemalt nii palju olen ma eelmise break upiga võrreldes tublim, et ma ei kavatse kasutada ega kasutagi „plaastrit“ (uus sõna vanalt tuttavalt). Ma käin selles mustas augus üksi ära. Eelmisel korral mustast august pääsemiseks kasutasin mitmeid plaastreid. Plaaster on mees, kes aitab pärast lahkuminekut masendusest üle olla. Ja tegelikult ta ei aita mitte muffigi. Ta lihtsalt lükkab kogu eneseanalüüsi protsessi kõvasti edasi. Ühel päeval jääd ikka iseendaga üksi ja pead oma sees kogu progressi läbi tegema.
Vahel õhtuti mõtlen küll, et damn, ma olen nüüd ju üksi. Ometi ma ise seda tahtsin. Ja ma ei ole selle tahtmist lõpetanud. Lihtsalt tean, et mul on vaja veel aega, et natuke iseenda kallal tööd teha ja vaeva näha. Minust ei saa tulevikus uuele kaaslasele siunajast moori, kes käib ja vingub, et küll mul oli ikka paha ja küll see tegi nii ja naa ja blablabla. Ma olen ühel heal päeval kellegi jaoks täiesti puhas leht, ilma mineviku varjudeta ja ilma aukliku enesekindluseta. Pealaest jalatallani täpselt selline, nagu ma päriselt olen ja täpselt selline, milliseks see seiklusi ja valusaid õppetunde täis elu mind voolinud on. Luban iseendale, et ei võta enam vanu mustreid kaasa mõttega, et neid uue inimesega läbi suruda ja end kehtestada.
Jube on ikka see teise pilli järgi tantsimine. Ma olen ise tantsinud ja teisi tantsima pannud ja kui meid keegi tarkpea kord kõrvalt oleks vaadanud, oleks see paraja klounaadina paistnud. Kui lahe on ühel päeval kogeda suhet inimesega, kelle ees saad piltlikult öeldes alasti olla. Ilma maskita. Ja kui äge, kui täpselt sellisena suudetaks mind võtta ja austada! Ma olen nii palju arunatukest ikka viimasel ajal kogunud, et saada aru, et ma ei lähe enam kunagi kelleltki midagi nõudma. Kui ma ise tahan, et mind võetaks nii nagu ma olen, siis peab vastama samaga. Ja kui mulle mu vastas olev inimene sellisena ei istu nagu ta on, siis järelikult pole minu inimene. Ja sellest ei või kahju küll olla! Peaasi, et oleks ausust ja austust nokk lahti teha ja mõlema piinad lõpetada.
Tihtipeale hilja õhtul kust iganes koju sõites jään ikka ja jälle mõtlema pea aasta tagasi alanud maale kolimise ideele. Kuidas ma küll siia sain, kus ma täna olen? Ühelt poolt endiselt ebareaalne. Samas kõige loomulikum asjade kulg! Ja kui palju oma inimesi olen ma sel teel juurde saanud ja kohanud. Tunne, kui oled leidnud uue ja huvitava mõttekaaslase, annab nii palju energiat, et hakka või uskuma, et ainuüksi õhust võib ära elada. Mul on igal hommikul hea meel, et kõik on just nii, nagu on. Mis siis, et mõni päev on raskem. Peabki olema! Sest kui pikka aega on kõik okei, tekib alateadlikult hirm, et noh, mis see siis nüüd järgmisena vastu taevast võiks lennata?
Ma sain täna viimase peal ja väga oodatud e-maili! Mul on nii hea meel, et minuga juhtub vahvaid asju ja et mu ümber on inimesed nii ilusad ja head. Suuri asju alles hakkab toimuma, ma tunnen! Ja ma ei jõua ära oodata! Need ajad on möödas, mil mind inspireerisid asjad. Materiaalsus. Aitab! Elu maal paneb väärtushinnanguid ümber hindama. Seni, kuni mul on raha, et osta süüa ja sõita tööle, ja elekter, mis toidab sülearvuti akut, et saaksin teile oma tegemistest kirjutada, olen ma rahul. Kogu muu kupatus, on selleks siis töö, mis meeldib, ja toredad inimesed, kes panevad mõistma, et mul on elus rohkem kui vedanud, on enam kui tahta oskaks. Mul on nii lahe pere ja nii armsad sõbrad. Lõppude lõpuks loevad ainult nemad. Usu, ei võida see, kel on surres rohkem asju! Võidab see, kes on ümbritsetud ausate ja siiraste inimestega. Maise teekonna lõpus sa ju asju kaasa ei tari. Kuid sulle jäävad igaveseks kogemused ja mälestused!
Kuna mul on sel nädalal puhkus, siis teadagi möödub see kindlasti kiiresti. Iga päev on planeeritud! Näiteks täna lähen ühe rohkem kui lihtsalt toreda uue sõbraga Järvamaad avastama. Homme tähistame kalli inimese gümnaasiumilõppu. Ülehomme pakime asjad ja sõidame saarele! See saab vägev olema! Mina lähen raudselt sõnajalaõit otsima, tuled ka?
