LAURA REISIBLOGI | Eneseavastusreisi algus: ihuüksi Bangkokis ilma ühegi plaanita
Käes on 24. november. Istun lennukis aimamata, et mind ootavad ees ühed kõige tähendusrikkamad nädalad terves minu senises elus.
Plaan oli minna külastama nõbu, kes Bangkokis koolipinki nühib. Kuid kahjuks on rahvusvahelised haridusasutused nõnda range korraga, et isegi oma ema külastuse puhul ei pruugi õpilane terveks ööks internaadist välja saada. Olgugi, et tegu on täisealise isikuga. Niisiis selgus viimasel minutil, et kool ei võimalda tal ka minu külastamise perioodil peaaegu et üldse territooriumilt lahkuda.
Pidin leppima tõsiasjaga, et saabun ilmatu suurde linna täiesti üksi, teadmata isegi, kus eesoleva öö veedan. Kiiruga hakkasin otsima elukohta ning viise liiklemiseks, aga oli juba liiga hilja. Ruttasin lennukile ning 14 tunni pärast pidigi teadmatus reaalsuseks saama. Lennu ajal otsustasin vaadata ühe lemmikraamatu põhjal vändatud filmi “Eat Pray Love”. Kõik selles oli nii inspireeriv ja ilus. Ma ei oleks osanud elu sees oodata, et mind ootab ees midagi nõnda sarnast, kui mitte isegi uskumatumat. Maandumise eel kasvas ärevus veelgi. Kahekümne minuti jagu üle tihedalt üksteise küljes olevate majade liuglemist – juba pisike osa linnast tundus olevat suurem kui terve Eestimaa.
Ootasin koos teiste turistidega seljakoti saabumist, kui kõhus pisut keerama hakkas – kuhu ma nüüd siis ikkagi suundun? Järsku ei olnud mul mitte ainsatki eesmärki, mitte ühtegi plaani. Tegin kiire otsuse: juhtub, mis juhtub, või pigem, mis juhtuma peab. Annan elule vabad käed. Mis mul kaotada on? Mitte midagi.
Kellaaeg oli hiline ning väljas juba lõunamaale kohaselt pime. Kähku haarasin kaasa esimese ettejuhtuva flaieri ning kiirustasin taksot otsima, lootuses et ehk oskab taksojuht mõnda peatumispaika soovitada. Otsisin mis ma otsisin, mitte ükski juhtidest ei kõnelenud inglise keelt, küll aga olid kõik lahkesti nõus “rikast” Euroopa turisti sõidutama. Üks vanem meesterahvas tundus midagi mõistvat, vähemalt oskas ta korrata seda mida mina ütlesin. Võtsin oma inglise-tai sõnastiku lahti ja istusin autosse. Hakkasime kohe sõitma, ilma et me kumbki teaksime sihtkohta.
Pilk jäi pidama kaasa haaratud flaieril. Miski selles oli mu tähelepanu köitnud. Uurisin pisut lähemalt ning selgus, et voldikus kirjeldatakse midagi külalistemajalaadsest. Ülejäänud informatsioonist ma aru ei saanud ning minu juhi tõlkimisoskused ei olnud ka just kiita, aga vähemalt oli nüüd siht silmade ees.
Nelja tunni möödudes jõudsin kohale. Mitte et sihtpunkt oleks nüüd teab mis kümnete või sadade kilomeetrite kaugusel olnud, vaid tohutute ummikute tõttu, mis on Bangkokis iseenesestmõistetav osa liikluses. Kogu sõidu vältel olime hõlmanud vaid 15 kilomeetrit. Just selle tõttu soovitan pigem valida mootorratta-takso, kui on vaja kiiresti ühest sihtpuntist teise saada. Rattad mahuvad kergesti autode vahelt läbi ning ajakadu on kordades väiksem. Seda muidugi juhul kui taolistele sõidukitele selga istumise ees hirmu ei tunne.
Siin ma nüüd siis olin. Minu tulevane ööbimispaik oli nõnda taimede alla mattunud, et meenutas lausa oaasi keset kõrbe. Kogu õhkkond tekitas aga kindlustunde, mille reisi alustades kaotanud olin. Järsku tundsin ülevoolavat rahulolu asjade kulgemisega ja seega teadsin, et olen õigel teel. Džunglist läbi kobades jõudsin lõpuks sissepääsuni. „Please, take off your shoes,“ seisis uksel, seal kõrval jalanõude jaoks eraldi korvike. Paljastel varvastel sammusin retseptsiooni poole, kus ootas mind suure naeratusega naisterahvas. Õnnetuseks ei kõnelenud ka tema minuga ühist keelt, sellegipoolest suutsime jõuda arusaamani, et soovin peatumiseks tuba. Naine juhatas mind ruumini samal ajal tai keeles targa näoga midagi jutustades ja minupoolset mõistmist lootes.
Toal oli ainult üks sein (sein ukse jaoks), põrandast kasvasid läbi puud ning kõikvõimalikud vabad kohad olid dekoreeritud budistlike kujutistega. Nii kui pea patja puudutas, suikusin sügavasse unne. Olin rampväsinud.
Hommikul ärgates olin end ümbritsevast hämmingus. Kõikjalt kiirgas justkui positiivset energiat. Tundsin enneolematut elujõudu ning motivatsiooni. Olin valmis avastama! Majas ringi jalutades silmasin mitmeid lahtiseid tubasid, kus külastajad mediteerisid. Lähemalt uurides sain teada, et olin nüüd enesele teadmata sattunud kohta, kuhu inimesed üle maailma tulevadki end tervendama ja leidma.
Meditatsiooniga olin üritanud tegeleda ka varasemalt, kuid mitte iial ei olnud ma päris hästi mõistnud miks ja kuidas. Liitusin grupiga juba sama päeva õhtul. Meile seletati üksikasjalikult lahti meditatsiooni liigid, kuidas neid praktiseerida ning mis on eesmärk. Hommikused tunnid hõlmasid eelmisel õhtul õpitu ellu viimist.
See kõik tegi mind nii õnnelikuks. Avastasin täiesti uue mõtteviisi ning sellega kaasnevalt uue enda. Olin alati olnud märkimisväärselt positiivse ellusuhtumisega inimene, aga nüüd oli kõik kuidagi teisiti. Seda oli veel rohkem! Lausa nii tohutult, et kõndisin ihuüksi tänaval ja naersin. Olin õnnelik, nii õnnelik!
Veetsin seal kokku neli ööd ja neli päeva, enne kui tee viis mu Põhja-Tai templisse, kus praktiseerisin meditatsiooni juba munkadega ja õppisin budistlikku ellusuhtumist.
