Birgit potsatab kohvikupingile, tellib valjul kõlaval häälel segumahla ja teatab, et sellessamas tema “kodukohvikus” on ülimaitsvad kaneeli-õunasaiad.
Pipi armastas ka magusat, aga Birgit pole Pipi, vaid ontlik ja viisakas nagu Annika. Ei mingeid koerusi, alati vaid põimitud patsid ja puhas põll. Jah, selline on Birgit, kinnitavad teda tundvad inimesed. Kuid ärge arvake, et korralik on sama, mis igav! Birgiti peidus pool on kirev nagu Kihnu Virve pearätik.

Mõned aastad tagasi loksus Birgiti elus korraga kõik paika. Tema ning muusikamänedžer ja kontrabassimängija Indrek Sarrap on tuttavad olnud seitse aastat, neist koos olnud kuus ja aasta jagu ametlikult abielus. “Alguses mulle Indrek üldse ei meeldinud,” tunnistab naine. Mees astus ühes baaris peol lauljale ligi ja pakkus koostööd. Birgitile näis ta tüütu ja pealetükkiva tegelasena. “Tundus, et tööjutu varjus üritas ta mind lihtsalt ära sebida. Aga ma ikkagi andsin oma telefoninumbri. Ja kes oleks arvanud, et leian endale baarist abikaasa?” naerab Birgit. Ka Indrek mäletab seda aega. “Vist oli aasta 2009. Tol ajal ei hakanud meil Birgitiga veel miskit susisema ja ta on hiljem rääkinud, et esimestel kohtumistel olin ülbe mulje jätnud. Loodetavasti sellepärast, et olen lihtsalt kõva hääle ja konkreetse jutuga,” muigab Indrek.

Aasta hiljem korraldas mees jõulukontsertide sarja, kuhu palus taas Birgitit esinema. “Ju oli siis rohkem aega teineteist tundma õppida, sest sealtpeale hakkasime tihedamalt suhtlema. Olin sel ajal tööasjus Eestist pidevalt ära, kirjutasime messengeris ja juttu meil jätkus. Otsustasime kohtuda ja veel rääkida. Nüüdseks oleme juba kuus aastat rääkinud. Birgit rohkem, mina vähem,” muigab Indrek.