MARILIISI BLOGI | Ise oled paks!: Esimene rasedus vs. teine rasedus
Raseduse lõpuni on jäänud vaid neli kuud, seega on aeg kogunenud kilod ja sentimeetrid üle vaadata.
Mõned postitused tagasi kurtsin, et eelmise raseduse ajal täidetud rasedakaart võeti mult sünnitusmajas ära, a ma hirmsasti tahaksin teada, kui palju ma eelmise rasedusega samal ajal kaalusin. Einoh, kurtmisest oli kasu ka. Nimelt üks tore kommenteerija juhtis mu tähelepanu sellele, et TÜ kliinikumist on võimalik küsida rasedakaardi koopiat. Mõeldud, tehtud. Saatsin digiallkirjastatud teabepäringu kliinikum@kliinikum.ee-le ära ja juba päevake hiljem oli mu elektroonilises postkastis kogu rasedakaardi koopia koos sünnituslooga.
Ohsaraks, ohsaraks, ohsaraks, ohsaraks.
Eelmine rasedus oli juba pikka aega tagasi ja kõike uuesti meenutada oli ülivinge.
Üldiselt tundub, et olin mõlema raseduse alguses sama raske. Mul on vist oma n-ö rasestumiskaal. :D
Aga nüüd konkreetsemalt juba asja juurde. Tegin endale Exceli tabeli, kus on eelmise raseduse ja selle raseduse andmed. Võrdlen siis eelkõige kaalutõusu kogu raseduste vältel.
Eelmise raseduse alguses kaalusin 68 kg, selle raseduse alguses 69 kg.
Eelmise rasedusega olin selleks ajaks (22 nädalat) juurde võtnud kuskil 7–8 kg, sel korral 4,5 kg. Tundub, et eelmise raseduse kõige suurem kaalutõus toimus teise trimestri alguses – kuu ajaga 5,8 kg. Seda on palju.
Hetkel on mul see periood just käsil – see 19.–23. nädal, mil ma esimese rasedusega hiiglaseks paisusin. Eks see teine trimester pidigi kõige jõhkram kaalutõstja olema. Ma tunnengi, et ma olen iga päevaga suurem ja raskem. Kõht tundub ka juba täitsa asjalik raseda kõht.
Uuesti lähen ämmaka juurde kaaluma-mõõtma 19. juulil. Loodetavasti olen kaalutõusuga graafikus ning ei tee järgneva paari nädalaga mingit hüppelist jämenemist, olles augustiks 100 kilo.
Otsustasin ennast iga kuu alguses mõõtma ja kaaluma hakata, nagu vanasti kaalu langetades sai tehtud. Niimoodi on hea kogu asjal silma peal hoida ning vajadusel saab kiiresti liigsele kaalutõusule jälile.
Senine kasvamine on siis olnud selline:
Võib öelda, et olen suures plaanis olukorraga täiesti rahul. Muidugi tahaks iga naine võimalikult vähe juurde võtta, krt, mõni tahaks kindlasti ka rasedusega hoopis alla võtta. Piinlik tunnistada, aga lootsin ka, et ma olen äkki sel korral üks nendest, kes võtab ainult mingi 3–5 kilo juurde ja sünnitusel kaotab 10. :) :) Nii võiks ju lausa iga aasta rase olla! Praegune olukord näitab aga seda, et tuleb oma suuremad riided kapipõhjast välja otsida.
Ma valmistusin selleks raseduseks paar aastat, seega on mul õnneks mingi posu lohvakamaid riideid juba olemas. Enamus on alles jäänud sellest ajast, mil ma veel 82 kg kaalusin, osa on jooksvalt juurde ostetud.
Järele mõeldes on mul see rasedus siiani suhteliselt valutult kulgenud. Mingeid rasedate hädasid mul küljes ei ole – turseid ei esine, kõrvetisi pole, kuskilt ei valuta. Olen lihtsalt justkui natukene hädisem kõiges. Noh, näiteks vanasti kõndisin oma koju viiendale ikka kaks trepiastet korraga, aga nüüd teen aeglaseid üheastmelisi samme ja üles jõudes natukene suren vaikides ja tumbale toetudes.
Kõnnak on ka veidi teistsugune juba. Ei teagi miks, kuna kõht mind veel ei häiri ja liikumist ei sega. Ometi kõnnin nagu kerges alkojoobes noor part, kes ei taha emale vahele jääda – tiira-taara-tiira-taara, siis paar sirgemat sammu ja jälle tiira-taara.
Kui need asjad kõrvale jätta, siis mingit raseda tunnet väga ei ole. Tavaline tunne on.
Pole ma ka veel ühtegi riideeset lapsele vaadanud, pole kärusid põhjalikumalt uurinud, pole mööblit valima hakanud.
Saan aru, et neid asju hilja peale jätta ei tohiks, kuna rahaliselt oleks kergem iga kuu mõni suurem asi ära osta. Asi on lihtsalt selles, et mida varem ma asjad ära ostan, seda varem tuleb peale see “ah, laps võiks juba käes olla” tuhin. Viimased kaks kuud rasedust on niigi rasked ja tüütud, nii et kavatsen just nende kuude jooksul nii palju titeasjadega toimetada, et aeg lendab kiirelt ja märkamatult tähtajani – viuh! Kannatan veel kuu-kaks ära ja siis lasen oma rasedavaimu valla. Full-on pregnancy mode!
Täna tööjuures sai täpsemad plaanid paika pandud, millal puhkan ja, millal täiesti koju jään. See aeg tundub tulevat kohe-kohe. Juuli lõpus ma puhkan, augustis teen tööd ja septembri teisest poolest jään koju. See on ju kohe nüüd! Ei jõuagi enam tööjuures midagi ära teha. Eks ma praegu käin ka tööl juba sellise tundega, et mis ma siin ikka korraldan ja targutan, mind ju varsti ei ole. Kurb on natukene, kuna töö hakkas just meeldima ja paremini käppa saama. Mulle tõesti meeldib tööl käia! Ma poleks uskunud, et seda kunagi ütlen, aga nii on. :)
Liikumisega on sel korral olnud natukene nukram olukord. Kepikõnnile jõudsin vaid ühel korral, kodus tegin kergemat lihastrenni samuti vaid ühel korra. Samas kõndisin igapäevaselt tööle ja koju, poodi ja käisin koeraga väikesel tiirul. Midagigi.
Igapäevane toidust saadav kaloraaž on jäänud 2300 kcal piiresse, kuid natukene liiga palju magusat olen sel nädalal söönud. Tunnen kohe, et peas on käinud mingi klõps – kogu aeg on magusaisu. Teate seda tunnet, et tahaks midagi head? Ükskõik mida, aga võiks olla magus või siis lihtsalt hästi hea. Noh, minul on see tunne iga kord, kui poes käin. Vahel suudan ennast veenda, et tomatimahl või porgandimehu on ilgelt head ja siis n-ö näksin neid õhtul. Ega see porgandimehu ka nii süütu pole, aga sõja ajal käib kah.
Sellega tuli meelde ka selline vahva video Youtube’ist. Geniaalne Louis C.K. ja tema „Eating Habits“:
Haaaaaah! Naljakas. :) :)
Kannan nüüd ka igapäevaselt oma aktiivsusmonitori ning panen selle näidud kirja.
E – samme 15247, läbitud 9,4 km
T – samme 17759, läbitud 11,01 km
K – samme 10927, läbitud 6,78 km
N – samme 18536, läbitud 11,5 km
R – samme 12250, läbitud 7,6 km
L – samme 18044, läbitud 11,19 km
P – samme 7877, läbitud 4,9 km
Ma süüdistan selles nigelas nädalas ilma! Kedagi ju peab süüdistama ja ma ise ei taha süüdi jääda. :)
Kokkuvõtvalt võib öelda, et nädal möödus rahulikult ja ilma suuremate hakkamasaamisteta.
Kaalu jälgimine raseduse ajal on ikka veidi raskem kui arvasin. Eks need hormoonid teevad oma töö ja seetõttu ongi magusast hoidumine üha raskem. Kavatsen aga kangelt edasi punnida ja mitte väga paksuks minna. Mõistlikkuse piires ja nii palju, kui titale vajalik.
Tahtsin küsida lugejate käest, et millest ma võiksin rohkem kirjutada? Kas teile meeldiksid rohkem rasedusega seotud teemad või hoopis kaaluga seotud teemad? Hoopis midagi muud?
Virin vist peale ei läinud? :)
Vanasti ma tegelikult käisingi blogis oma muresid kurtmas, a siin enam ei julge väga, maru tigedad on kõik. :)
Tahtsin vastata ka eelmise postituse alla jäetud kommentaarile selle kohta, et ma pidevalt vingun. Einoh, hellõu, härra või proua! Kaalulangetamine on üks ütlemata tüütu ja raske ettevõtmine. Iga päev toimub võitlus iseendaga, et süüa õigeid asju, süüa vähem, liigutada rohkem. Kogu aeg tuleb iseennast piitsutada ja utsitada parem olema. Iga päev on oluline, kuid tulemusi näeb teinekord alles kuude pärast. See teeb lõpuks inimesega asju. Müstilisi asju.
Ma langetasin ise oma kangusega pea 20% oma kehakaalust ja nüüd ma ei või viriseda, kui see tagasi tuleb? Ei või kurta, et vahel on raske?
Oma blogiga hakkasin pihta just sel põhjusel, et ka teistele kaaluga kimpus olevatele inimestele näidata, et kaalulangetus ei olegi lust ja lillepidu, aga on täiesti tehtav ka ilma toitumiskavade ja spordiklubideta. Piisab vaid tahtmisest. See blogi peaks julgustama inimesi ka virisema ja leppima sellega, et mõni asi ongi raske, aga see ei tähenda, et tuleks kohe alla anda.
Blogi oli minu kurtmise ja välja elamise koht ja ma ei luba mingil suvalisel kommenteerijal öelda, kas ma tohin omaenda blogis viriseda või mitte. Tee oma blogi ja kirjuta sellest, kuidas kõik on hästi ja läheb täpselt nii, nagu sina tahad. Eks näis, kui paljusid see huvitab. :)
Vihje: mind mitte.
Avaldage siis arvamust ja, jumala eest, kasvõi virisege – kommentaarid on alati oodatud.
Vahepeal piiluge Facebooki ka.
Eelmisi postitusi Bloggeris loe siit.
Vapralt edasi!
rase Mann
