LIISI BLOGI | Maale elama! 24. osa: Kus need härra Õiged on? Ma pole ühtegi näinud

Tulin just kohalikust „supermarketist“. Müüja pani hea killu maha. Toppis kauba kaalule ja küsis, kas need on laimid vä? Vastasin viisakalt, et ei, need on avokaadod. Väsitav päev tal, ma arvan. Võimalik, et paari tunni pärast ei tee ta hambapastal ja kodujuustul vahet. Kahju. See selleks.

Nagu te juba isegi teate, on paar viimast postitust olnud suht nirud. Ma saan ise kohe aru, kui mingi jura kokku kirjutan. Aga mõni päev lihtsalt ei lõika pea nii hästi. Ja viimaste sündmuste tähe all, võttes arvesse, et mul oli üks päev üks tuju ja teine päev teine, oligi raske midagi asjalikku kirjutada. Võimalik, et point võis olla ka selles, et ma polnud viimase kuu aja jooksul kordagi jooksma jõudnud. Mul teeb jooksmine pea lahti. Pühapäeval sain oma jooksupisiku jälle tagasi ja juba täna tallasin vana tuttavat ja armast jooksurutiini rada.

Ma olen üldjuhul laisk nagu porikärbes. Mõtteid on hulgi, teostada ei viitsi. Mingi aeg nägin valla FB lehel jooksukuulutust. Et võistlus tulemas. Distants porikärbsele paras, 5,4 km. Möödaminnes mainisin tööjuures sõbrale, et löö kampa, seltsis segasem. Lõi ka! Ja tore, sest ilma temata oleksin võistlustel juba pärast kahte ringi sujuvalt võpsikusse kadunud ja koju hajunud. Kuna ma polnud kuu aega lillegi liigutanud, oli päris valus tunnistada, et see kõva jooksumutt, kes ma enne pühapäeva arvasin end olevat, on tegelikult suhteliselt koba. Oma 10 km sörkimisega olen ausalt öeldes jooksmisest kaugel. Jooksmine on vastik ja raske, mitte lõbus ja lõdva.

Sõber on härrasmees. Nägi, et mu silmist paistab alla andmise helk ja ootas mind järele. Ta jäi seepärast viimaseks. Kuna tal on pikad jalad, siis mina tulin temal sabas sörkides neljandale kohale. Tõeline sõber! Täna alustasin oma neljanda koha aja parandamisega, millele jäin alustuseks hoopiski kahe minutiga alla. Ma tahan ükskord poodiumile saada ja arvatavasti hakkan selle nimel edaspidi vaeva nägema. Pärast jooksu muidugi väike ujumine ka ja ma peaks sügiseks veidi õhem olema. Vormist rääkides, siis tegelikult olen ma jälle ümaram kui tahaks. Magamatus ja rutiinist väljas olev elu ei soosi head vormi. Õnneks hakkan juba stabiliseeruma ja ootused on mul enda suhtes kõrged. Ma olen elu aeg pidanud kõhtu sees hoidma. Vastasel juhul ripuks see kahe jala vahel. Ja rääkides reitest, mis hargivahel teineteise vastu hõõruvad, oleks paslik end taas kätte võtta. Kuna sel nädalal kohtun spetsialistiga, kes teeb sissejuhatuse ajurveda maailma, mille tulemusena peaksin olema ilusam nii seest kui väljast, on väga asjakohane aeg maha võtta ja rämps kõrvale jätta. Kalendri järgi on suvi ja peenrad peaks korralikult tervislikku manti tootma, põõsastest rääkimata. Paras aeg pärast viimase aja sündmusi üks puhastuskuur läbi teha. Elu on liiga lühike, et vormist väljas olla!

Maale kolimise blogist on saanud sujuvalt inimsuhete lahkamisaruanne. Samas, maale kolimine on mu elu korralikult muutnud ja poleks ma oma unistust taga ajanud, siis kes teab, kus või kes ma praegu oleks. Maale kolimisega seoses olen avastanud endas julguse ja avatuse. Nooremana, kui millegagi nõus ei olnud või kui lihtsalt ei julenud oma arvamust väljendada, noogutasin kaasa ja kodus pärast mõtlesin, et on ikka lollid. Täna ma enam keerutada ei taha. Enda arvamust on hea omada, isegi kui juhtud olema seltskonnas ainuke, kes teisiti arvab. Olles kümnest üks ja öeldes välja kardinaalselt midagi muud, paned ehk ülejäänudki teemat vähe teise nurga alt vaatama. Või siis vaadatakse sind kui lolli, sest julged teisiti arvata. Aga keda huvitab? Ükskõik, kas teed midagi või ei tee midagi, hukka mõistetakse nagunii. Parem siis juba tee!

Olles vallaline ja mõeldes tulevikule, kus kombekohaselt astub mu ellu ühel ilusal päeval keegi tore, on mul palju eelarvamusi. Mul, kes ma räägin pidevalt, et võta inimest nii nagu ta on. Ma ei kujuta ette, et ühel päeval tallan ma klassikalist rada, kus sõbrannaga välja minemiseks mehelt luba tuleb küsida. Mul on kõrvad ja silmad peas, tänu millele saan päev-päevalt aru, et ilm on ikka igasuguseid täis. Ma ei mäleta, kas mina olen kunagi partnerilt millegi tegemiseks luba küsinud. Kusjuures tänapäeval ei pea isegi küsima enam. Sa lihtsalt kujutad juba vastust ette ja jätadki minemata. Jätad elu elamata, et kodus oleks rahulik. WTF? Kui palju on katkiseid hingi ja murtud südameid, mida hoiab koos ajupesust tingitud arusaam, et nii ongi normaalne. Mina ei ole mingi ütleja, kes kuidas elama peaks või elada võiks. Mul on lihtsalt kahju.

Üksi olemises on nii palju rohkem plusse kui vale inimesega koos olemises. Sa mandud, hääbud, kustud. Ja sa ei tahagi enam midagi muuta, sest oled harjunud. Mis sinust saab nii? Karpkala, kes vegeteerib seisvas vees, ühe koha peal. Üks mu vallaline sõbranna ütleb, et ta ei kujuta ette, et peaks ühel päeval oma iseseisvuse suhte nimel ohverdama. Jaa, okei. Kui leiad perfect matchi, siis sa ei pea praktiliselt midagi ohverdama. Aga kus need härra Õiged on? Ma pole mitte ühtegi näinud. Kuidas ma saan siis uskuda, et neid üldse olemas on? Hakkan konnapoisse ükshaaval riburadamisi musitama? No, thanks. Vanatüdruk kassiga sounds better.

Ma ei ole meeste vastu kuri, kuid mul on kohati tunne, et sitapead ise on loonud sellise maailma, kus naine on pidanud üksi läbi tule ja vee minema. Ja kui sa tuledki paksust ja vedelast üksi läbi, siis mida sa sellest vorstijupist kodus pead? Üks tüütu taustatantsija, kes imeb su energiast tühjaks, ise mõistmata, mida kuradit sa jälle vingud. Tänapäeva elu on nagu üks vaikiv ajastu. Sa näed, et üks või teine pool on kodus terav nagu kaktus ja tuim nagu kala. Mees küsib, mis sul viga on. Sa vastad, ei midagi. Mees saab aru, et kõik on OK. Siis tõmbad sae käima, sest mees ei lugenud sind õigesti. Mees on vihane, sest sa ütlesid, et sul pole midagi viga. Mees on rumal, sest kui naine on nagu kaktus ja vastab, et midagi pole viga, siis tegelikult tasuks tagatoast kiiver ja mõõk tuua, sest läheb jamaks! Meil on kõigil suud peas. Selle asemel, et õue minna ja lohutust otsida, ole aus ja räägi oma naisega. Naine samamoodi. Mehed on aeglasema taibuga kui meie. Nad ei saa aru, et kui sa ütled, et midagi pole viga, siis tegelikult on asjalood puhta pees. Siin ei räägi praegu kibestunud maanaine, vaid undercover poole kohaga statistikaameti töötaja. Nali muidugi, kuid inimesi kõrvalt vaadata on fun. Mul eriti, sest mul pole kedagi, kellega jageleda. Ja et pehmendada seda roppust Aadamate suunas, siis mehed, me ei saa ilma teieta nagunii, öelgu me mis tahes!

Kui ma peaksin kunagi tahtma karjääri teha, siis arvatavasti hakkan ma positiivse maailmavaate edendajaks. Raske on kohati, ma ei vaidle vastu, kuid mina vaatan asju teise mätta otsast. Mulle on öeldud, et minu peale ollakse kade, kuna olen pohhuist ja suudan elada nii, et mind teiste arvamus ei huvita. Ühel päeval kindlasti huvitab, kuid mitte täna ja mitte veel. Ma ei ole see inimene, kes pärast haiget saamist ütleb, et when you're gone, all the lights go off. All the lights go on, noh! Ära ole rumal ja oota ellu inimest, kes tekitaks sinus tunde, et sul on väike pind tagumikus ja justkui alles nüüd peaksid hakkama tegelema kõige sellega, millega üksi olles poleks nagu mõtet tegeleda. Kas sina ise ei ole oluline ja tähtis? Kas sa iseenda pärast ei taha teha elus valikuid, mis sind õnnelikuks teevad? Mida sa ootad? Mind ajavad närvi inimesed, kes ootavad!

Elu on tõusud ja mõõnad. Saa haiget, tee vigu, suudle valesid huuli, ole aus, võta päev iseendale, maga kaua, jookse vihmas, naudi kuuma vanni, loe üks hea raamat, pettu, nuta, naerata, luba endale üks seiklus, riski, anna järele, andesta, kuid mitte lõputult, palu vabandust, armu, ole tänulik, ole vihane, ütle hästi, kahetse, kuid mitte neid hetki, kus tundsid, et veri sinu soontes kees! Sa elad. Selleks on põhjus.