LAURA REISIBLOGI | Teekond jätkub: otsustasime hüpata esimesele bussile, mis Bangkokist välja viib

Kätte oli jõudnud kauaoodatud nädalavahetus ning lõppude lõpuks saabus võimalus, et Bangkokis õppiv nõbu Johanna-Riinu saab minuga ühineda. Panin enda suure seljakoti kokku, jätsin hüvasti kalliks saanud inimestega meditatsioonimajas ning asusin teele.

Olime kokku leppinud, et saame kokku tema kooli ees kell viis õhtul. Kogu internetiühendus mul puudus, seega oli jäänud ainult üks võimalus – kasutada taikeelset kaarti.  Seiklesin sellega läbi Bangkoki ning kummalisel kombel sujus kõik suurepäraselt, jõudsin kohale veel märksa varem! Taaskord ei olnud mul aimugi, kus järgmise öö veedan.

Kell oli viis, Johanna-Riinu nägu lõi mind nähes särama.  Me oleme alati olnud lahutamatud ja nüüd, kus ta Bangkokis õppis, ei olnud me teineteist näinud koguni kolm kuud! Ta vihkas seda kooli ja igatses kodu. Olin talle kaasa vedanud kuhjaga Eesti leiba, karaskit ja šokolaadi. Lõpuks sain enda koti pisut kergemaks.

Hakkasime kohe plaani pidama, et saaks võimalikult vara liikuma hakata. Uurisime kiiruga, kus asub lähim bussipeatus, ja otsustasime hüpata ükskõik millisele bussile, mis Bangkokist välja viib.

Hakkas juba hämarduma ja viimased bussid olid iga hetk lahkumas. Kiiruga otsisime takso, kuid oli reedene päev, liikluses tipptund ning bussijaam 10 km kaugusel. Kõigele lisaks ei teadnud me veel, kas taksojuht meid õigesse kohta viib. Viimane buss pidi lahkuma kümne minuti pärast ja meie istusime ikka veel ummikus.

Lõpuks bussijaama saabudes tegime elu kiireima jooksu, 20 kilo seljas! Ja jumalale tänu! Üks buss veel läks! Kuhugi Kanchanaburisse, aga vahet ei olnudki. Vähemalt jõudsime!

Sõiduk oli nõnda pisike ja nii rahvast täis, et pidime peaaegu oma kottide otsas istuma.

Riinu põõnas terve bussisõidu aja, mis kestis umbes neli tundi. Viimasel tunnil hakkasime peatusi tegema ning inimesi jäi üha vähemaks. Lõpuks kuskil keset pimedat aeti ka meid välja.

Õnneks oli bussijaam tuk-tukijuhtidest tulvil, kes kõnelesid imekombel ka inglise keelt. Kõik seletasid üheaegselt, kuidas „linna“ saab ja kes kõige odavama pakkumise teeb.

Üsna pea olime end rääkinud hoopis ühe väiksema vaoauto kasti, aga vähemalt liikusime tsivilisatsiooni suunas.

Ei möödunud palju aega, kuni teeääred baaridega täitusid, tulvil ladyboysid, kes tundusid kõige lühema seeliku tiitli nimel võistlevat. Nimelt on Tais kolm sugu: mehed, naised ja transseksuaalid. Välismaa turistidele võib see korralikku peavalu tekitada, kui imeilus Tai kaunitar hoopis meheks osutub. Tihtilugu neil väga vahet ei teegi.

Baaride vahel pani juht meid maha ning juhatas kuhugi majade vahele. Ööbimispaigaks leidsime armsa külalistemaja. See tundus olevat veekogu kõrval, aga kuna oli pime, siis ei osanud täpselt öelda, millise.

Riinu otsustas, et nii kui magamiskoht leitud, peab KOHE peole minema. Niisiis pesime ennast puhtaks, vahetasime riided ning läksime seda linna avastama, kuhu saatuse tahtel olime sattunud. Linn oli armas, ja oh imet! Kõik kõnelesid inglise keelt, baaridaamidest inimesteni tänaval.

Enamus klubisid suletakse juba südaöösel. Niisiis seisime kahekesi klubi ukse taga koos turvameestega, kes meile informatsiooni jagasid. Üks pakkus, et võib meid viia kuhugi kaugemale, kohalikkude klubisse. Loomulikult olime nõus. Istusime kolmekesi tillukese rolleri selga ja asusime teele. Poolel teel jõudis Riinu mulle karjatada, et tema istub õhus ja kukub kohe ratta seljast maha. Nihutasin end siis turvamehele veel piinlikumalt lähemale ning varsti jõudsime oma kangeks jäänud jalgadega kohale.

Klubi ees olev järjekord oli tohutu. Kui aga sealne turvamees meid silmas, juhatas ta meid kohe väravatest sisse, nimelt olime me ainsad valged ja blondid inimesed selles järjekorras. Ka klubis sees ei saanud me just vähem tähelepanu. Kõik jõllitasid, jah, kõik! Enam ei olnud huvi keskpunktis see populaarne Tai poistebänd, kes esines, vaid meie!

Korraga kutsusid meid enda lauda kümned inimesed. Kõik tahtsid, et me just nende lauas jooksime. Ringi kõndides üritati meid lihtsalt kinni hoida, vägisi jooke pakkuda ja pilte teha. Joovad nad enamasti viina veega, et hommikust pohmelli vältida. Õhtu lõpuks leidsime end hoopis laval olnud poistega samast lauast.

Kui ma hommikul varavalges silmad avasin, siis ei uskunud ma, kuhu sattunud olime.  Meie tuba oli suure rõduga ning jõe kaldal. Silmapiiril paistsid kümned kõrged mäed. Jõel tegutsesid kalamehed. See kõik oli nagu unistus!