LIISI BLOGI | Maale elama! 25. osa: Kui sulle tänaval ükski mees järele ei vaata, miks sa enda mehelt jäägitut tähelepanu ootad?

Ma olen viimase kuu aja jooksul rohkem igasugu vahvatel üritustel käinud kui terve eelmise aasta jooksul kokku. Õnneks on inimesi, kes kaasa kutsuvad, sest on olnud olenguid, kuhu ma oma peaga vast kunagi sattunud poleks. Käisin kolmapäeval Tartus Pearu Pauluse akustilisel kontserdil. Mida kultuuripauku!

Esiteks Pearu võttis iseenda ja oma laulude ja sõnadega põlvist nõrgaks. Õnneks ma siiski istusin. Kui ilusaid sõnu on eesti keeles! Hoov oli fänne täis. Ütlen kohe ära, et taolistel üritustel meeldib mulle hullult inimesi jälgida. Neid on nii palju erinevaid. Ja nii palju sarnaseid. Ma ei taha siin jälle kibestunud vanatüdruku loba ajada, kuid kindlasti on mul mõttekaaslasi. Teate ju küll mehi, kel on otsa ette nähtamatu markeriga kirjutatud: „Satun suht tihti keskmise jalaga vasakpööret tegema.“ Nii uskumatu, et piisab korra näkku vaatamisest ja kohe saad aru. Neid oli seal palju. Palju oli ka õnnetuna näivaid paare, kes on tunduvalt kauem koos olnud, kui mina oma kahe suhtega kokku. Ja ma tean ja saan ju aru, et süsi ei hõõgugi sada aastat ja liblikad lendavad ühel päeval minema, kuid seda on nii kahju näha. Naised, kes on näiliselt oma mehed poolvägisi ilusale kontserdile tirinud, et veidigi sotsiaalsed olla. Lootes, et ehk paistab korrakski veel tuha alt midagi hõõguvat, aga ei. Nende naiste mehed passisid pool õhtut meid sõbrannaga. Või rääkisid omavahel kohvi lürpides törts mehejuttu. Naised mossis, meestel ükskõik. Asi on alati mõlemas ja kahepoolne, tean.

Kohati näen ma veidi „süüd“ ka naistel endil. Te olete sulandumas halli massi, samal ajal kui tuleks leida viise sealt välja paista. Esiteks iseenda pärast. Teiseks äkki ka oma mehe pärast? Tõmba kleit selga, konts jalga, värvi huuled ära! Sul on aega küll kottpükste ja fliisidega käia. Kui sulle tänaval ükski mees järele ei vaata, miks sa siis enda mehelt jäägitut tähelepanu ootad? Leia oma sära üles! Su mees paneb tähele, kui sind pannakse tähele. See meeldib talle. Sest ta saab aru, et sa oled ainult tema oma, isegi kui mõni teine mees sind tahaks! Üleüldse oleks maailm parem koht, kui inimesed rohkem sellistel üritustel käiks. Sealt saab midagi hingele. Lähed paugu all mõnele rannas toimuvale juhuseksipeole, võid sealt hoopis hullemaid mälestusi saada. Muidugi armastus ei hüüa tulles ja seda võib igalt poolt leida, kuid proovi vahelduseks midagi teistsugust ka!

Saan vallalisena viimasel ajal rohkem naistega tuttavaks kui meestega, ja jumala vägev ongi! Üks hea sõbranna kulub alati ära. On vähetõenäolisem, et ta kunagi su südame murrab. Samas on meeste mõttemaailm teistsugune ja vahel on nii huvitav sellest osa saada. Meeste jaoks on elu rohkem fun. Ja mulle endale tundub, et mees astub pärast laialiminekut kiiremini uude suhtesse, kuna kindel seks võiks olla garanteeritud. Hargivaheline piirkond muutub ju muidu raskeks? Naised võivad samamoodi kiiresti uue mehe leida, kuid ma arvan, et õrnem pool lakub haavu kauem. Võib juba uues suhteski lakkuda, kuid kui aus see on? Või ei olegi siin aususega midagi pistmist, ainult enda heaoluga? Kuid vahel võib-olla just ongi vaja uut, et vanast saaks päriselt vana ja ta vajuks unustusse? Kes kurat sellele vastus teab? Ühest vastust nagunii pole, mulle lihtsalt meeldib juurelda.

Tunnen juba paar nädalat, et keha vajab restarti. Raske on olla ja rutiini pole. Püüan end alates sellest nädalast karmimalt käsile võtta ja loodan, et ajurveda kuuri läbimine on suures osas abiks! Aitab hommikul viimase hetkeni magamisest ja ilma hommikusöögita pooluniste silmadega tööle sõitmisest. Kavatsen hommikud iseendale võtta ja veel palju õhtuid ka! Aja maha võtmise periood on tulemas, tunnen. Peaks nullist alustama, et õigesti alustada. Mul pole selle vastu midagi, lihtsalt selle koha pealt olen targem, et iseendaga PEAB olema sõber ja oma keha tuleb kuulata, me elame ju selles surmani. Tuleb teda hoida!

Ma pidin täna kirjutama oma maale kolimise saaga viimase osa. Maale kolimise teemast on praegune suure kaarega mööda tulnud ja see ei tundu eriti okei. Olin sellega arvestanud juba mitu nädalat, et teen 25 osa valmis ja aitab. Mingi asi ei lase mul lõpetada. Mul on tunne, et ma pole piisavalt paljude ja õigete inimesteni sellega veel jõudnud. Lugejaid ju jagub! Muidugi nendele inimestele, kellele ma peale ei lähe, oleks blogi lõpetamine ükskõik. Küll leiate uue puu, mille all haukuda. Samas kindlasti on ju teie seas ka neid, kes tahavad teada, kuidas mul läheb ja mis ma teen. Mul läheb ikka iga päevaga paremini ja mul on tunne, et sellest saab minu suvi. Igas mõttes.