MARILIISI BLOGI | Ise oled paks!: Otsustasin, et ei taha olla suvaline rase
Viimasel ajal olen natukene hakanud oma „mina“ ära kaotama. Kui muidu pidasin ennast ikka omal käel kaalulangetajaks ja algajaks spordihuviliseks või jooksuentusiastiks, siis nüüd olen lihtsalt blogiv rase. Varem ma proovisin uusi asju – katsetasin taimetoitlust, veganlust, hakkasin jooksma ja jagasin oma edusamme ja ämbreid alati uhkelt ka lugejatega. Mille poolest ma nüüd siis eriline olen?
Toitumisega on viimasel ajal nii, et kaloreid ma jälgin, kuid mingeid rangeid piire endale ei sea. Noh, kui ikka laual on pakk kommi, siis Mann ühe kuni hästi mitu sealt ka võtab. Kui keegi on tellinud koju pitsat, siis ma võtan ka tüki. Krt, kui kodus on hunnik mureleid, siis ma söön ikka nii kaua, kuni enam lihtsalt ei mahu. Teate äkki seda tunnet, kui kõht on nii täis, et järsult kummardades saate kogu einet uuesti mäluda? Fun times!
Trenniga olen omast arust endiselt sõber, kuid tundub, et ka seal olen viimasel ajal kuidagi möku. Juba treppidest käimine võtab hinge kinni, mis siis veel 1,5 tundi kiirkõndi või pool tunnikest lihastrenni teha võib.
Olen viimase nädala jooksul proovinud Youtube’i treeningvideoid rasedatele. Kui vanasti tegin näiteks 30 minutit HIIT-tüüpi trenni, siis pärast oli ikka tunda, et olen trenni teinud. Põsed õhetasid natukene, keha oli suurest pingutusest ilusasti tahkeks tõmmanud ja kuskilt ei paistnud midagi üleliigset. Harilikult sai peale kodust punnitamist ka palju pilte endast klõpsitud ja hiljem blogis jagatud. Endale ja teistele motivatsiooniks või nii.
Nüüd vehin oma järjest kitsamaks jäävates trenniriietes 20 minutit rasedate trenni teha, kus kõige raskem harjutus on kätekõverdused põlvedel ja ka see on minu jaoks raske. Lõpetades olen näost rõõmutu, spordisärk on ebaseksikalt rullis ja kuidagi vales kohas, sest ta on kõhust veidi kitsas, lühikeste retuuside püksisäärtest pitsitab hulk vastkogutud tselluliiti ja kaenlaalustesse pressib kangekaelselt sportrinnahoidjast välja ripnev tissipekk. Ilmselgelt ei tee ma endast enam eriti selfisid. Eriti mitte tubastes trenniriietes.
Selline paraku see raseda elukene on. Mitte miski pole nii lihtne, kui vanasti (appi, ma kõlan nagu mu ämm!). Ei püsi ma enam aktiivsetel blogijatel kannul, ei ole ka enam tahtmist toiduga katsetada. Ei viitsi lihtsalt.
Mul on raske kirjeldada, milline kõikehaarav laiskus tuleb rasedale vahel peale. Mõnikord tulen töölt koju, istun diivanile maha ja paljalt mõte sellest, et ma pean ennast pesema minema, ajab nutu peale. Ma vahel ei jaksa lihtsalt. Tahaks päevakese lihtsalt lamada ja süüa vaarikaid ja sepikut. Miks ma ei või?
Mulle tegelikult meeldib milleski hea olla. Mulle meeldib olla kuidagi eriline või tubli või omamoodi. Hetkel pole ma milleski hea. Ma olen keskmine, kui sedagi.
Joosta ma enam ei jaksa, rattaga sõita ei tohi, rulluisutamine on täiesti keelatud, intervalltreening on no-no – ainult kepikõnd ongi mulle jäänud. Ja, kurat võtaks, selles pole ma ka enam hea. Ma ei jaksa enam kiiresti kõndida.
Kui oma esimesel Tartu Jooksumaratonil aasta tagasi kõndisin 10 km ajaga 1:19, siis nüüd loivasin ma oma vaalakerega max 1:28-ga selle maa ära ja siis olin ka veel rahul, et üle 1:30 ei läinud.
Eelmisel kepikõnnil Anne kanali ääres sain muide isegi paarist vanemast tädikesest mööda. Kõrvaklappides üürgas mingi marumotiveeriv pala ja nii ma pea püsti teistest mööda marssisingi. Puus tegi küll kahe eest tööd ja kepid lõikasid õhku nigust mõõgad – siuh ja sauh. Ise veel uhkelt mõtlesin: „You still got it, Mann! Näita neile!“. Praegu meenutada on veidi piinlik.
Tulemuseks on ribadeks kulutatud kepikummid (ilus sõna).
Tol hetkel otsustasin, et ma ei taha olla suvaline ja tavaline rase. Ma tahaks ikkagi olla tubli, aktiivne ja viitsiv rase. See, kes ei läinud väga paksuks ja oli kolm kuud (I wish!) peale lapse sündi jälle vormis.
Rasedus kipub naiste elus olema selline aeg, mil lastakse minna. Kuidagi lubatakse rasedusel kogu keha üle võtta ja siis peale sünnitust ollakse kimpus ülekilode ja tselluliidiga. Ma ei luba sel rasedusel endaga nii teha. Kõik on minu enda kätes ja ma kavatsen olla kõige tublim rase kepikõndija siinpool Annelinna (vaikselt loodan, et neid ei ole siin palju :) :) ).
Eelmisel nädalal jõudsin kahel korral kepikõnnile. Teisel korral kihutasin nigu marutaudis rebane ja tegin üle pika aja oma kiireima kõnni. Kilomeetri ajaks 8:06.
Eks näis, kas ma suudan seda kuu aja pärast korrata ning Tartu Jooksusarja Suvejooksul endale arvestatava aja kõndida. Elame-näeme.
Eelmisel aastal sai seal jooksmas käidud, sel korral lähen õe ja emaga kõndima. Saab mõnus perekondlik päevakene olema.
Suvejooksu kohta saab täpsemat infot SIIT.
Kartes, et kepikõnd lõpuks tüütuks muutub, otsisin internetist erinevaid rasedatele sobilikke sportlikke tegevusi, mida saaks ise oma jõududega harrastama hakata. Ei saa öelda, et ma oleks väga palju targemaks saanud.
Lisaks kõndimisele soovitatakse ujumist ja joogat. Noh, ujumisega on küll nii, et see ujumine, mida mina harrastan, on rohkem suplemise moodi. Ma ei ole väga kõva ujuja. Vot päevitamises olen kõva, aga see pidi lapse puhta keema ajama. :D :D Ujumine jääb seega ära.
Teiseks siis jooga. Noh, fakt on see, et tasulisse trenni ma ei raatsi minna ja kella pealt kusagile kohale minna tundub maru sunniviisiline. Tuleks siis kodus Youtube’i vahendusel hakkama saada. Võib ju proovida? Plaan paigas – uuel nädalal proovin rasedate joogat!
Ahjaa, mul tuli meelde, et nüüd on kuues kuu rasedust jooksmas ja enam ei ole lubatud ka kõhulihastele mõeldud harjutused. Kõhulihaste treenimiseks on lubatud kõhu sees hoidmine lühikese aja jooksul. Hah, selline „treening“. Praegu kirjutades reaalselt treenin oma rasedaid kõhulihaseid. Trennimutt, noh. :)
Terve eelneva nädala vältel olin väga aktiivne ja ka toitusin võrdlemisi tublisti. Loodan, et mu tuhin mind uuel nädalal maha ei jäta ning suudan sama hooga lõpuni välja vedada.
Kuna vaid korra kuus enda kaalumine ajab mu kuidagi ärevaks, siis kaalun end nüüd igal nädalal. Eks naisterahva kaal on ju see kõige tundlikum teema. Kannan teile ka nüüd kenasti ette, kuidas ma kasvanud ja paisunud olen: eelmise nädala kaal 73,8 kg, selle nädala kaal 73,7 kg. Juurde pole eelneva nädalaga miskit tulnud. Puhas rõõm.
Kas mu lugejate seas on veel rasedaid, kes näiteks kepikõnniga tegelevad või on äkki keegi lausa Suvekõnnile tulemas?
Rasedad (ja ka mitterasedad) aktivistid, andke endast kommentaariumis märku! Millega tegelete, et oma vormi säilitada?
Järgmise kiunumiseni
rase Mann
