LAURA REISIBLOGI | Raamatut ei hinnata kaane järgi – eriti Taimaal

Hoolimata sellest, mis eelmisel õhtul korda olime saatnud, ajasime end maast krapsti lahti. Kuulsime, et kusagil läheduses on metsad täis metsikuid elevante. Olime väga elevil ega suutnud tundigi oodata, et saaks juba sinnapoole sammuma hakata. Kuidas sa siis käid Tais ja elevante ei näegi!

Väravatest välja astudes silmasime rollerite laenutust, koheselt süttis meil peas tuluke. Lähenesime laenutusele välgukiirusel, kuigi mõlemal puudusid load ja igasugu kogemused ratta käsitlemisel. Me ei lasknud end sellest aga häirida ning juba viie minuti pärast olime teinud diili – 200 bahti (5 eurot) päev ja passid tundmatu mehe käes pandis.

Istusime sõiduki selga, mina kui optimist juhikohale. Kus oli pidur, kus gaas – see oli meie jaoks tohutu mõistatus ja ebakindlust nägi ka ratta laenutanud mees. Koheselt tegi ta ettepaneku enne suurele teele minekut platsil sõitu natukene harjutada. Esimese ropsuga panime muidugi kohe põõsasse, aga ega meie alla andnud. Tõestasime üsna kiirelt, et harjutamine teeb meistriks.

Nii kihutasimegi hoovist välja otse risti keset suurt maanteed. Oleme vist õnnesärgis sündinud, sest sõitsime täpselt kahe veoauto vahelt läbi. Vähe sellest, seejärel suri ratas risti keset kiirteed välja ka! Lükkasime selle tagasi teepervele ning surmahirmust toibununa olime valmis uuele katsele minema, seekord juba ettevaatlikumalt.

Õnneks pidime suurel teel vaid kümmekond kilomeetrit sõitma, enne kui rahulikult kruusateele jõudsime, kus juba oht möödas tundus olevat. Olime ahastuses teepervel asetsevatest hoiatusmärkidest elevantide teeületuse kohta. Veidi maad edasi jõudsime elevantide laagrisse. Seal oli võimalus nende imeliste loomade seljas džunglis sõita ja jões supelda.

Riinu oli väga põhjalikult uurinud kuidas elevante turismi eesmärgil koheldakse. Taimaal tuleks aga täielikult vältida selliste firmade sponsoreerimist, kuna loomad saavad dresseerimise eesmärgil tublisti nahutada. Elevandid on väga tundlikud ja targad loomad ning viis, kuidas nende pealt raha tehakse, ajab südame pahaks.

Niisiis jälgisime enne elevandi selga istumist pikalt loomade ning kasvatajate käitumist. Veetsime sealses külakeses mitu ilusat tundi, enne kui tagasi linna poole pöördusime.

Kolisime ümber külalistemajja Jolly Frog, mis asus eelmise kõrval, sest kuulsime, et see on just backpackerite jaoks mõeldud. Majakestest moodustus jõega äärestatud siseõu, mis oli täidetud võrkkiikede ja lamamistoolidega. Õhtuti mängis alati keegi kitarri. Õhkkond oli mõnus!

Pimeduse hakul olime taas valmis lõbutsema. Kõige enam püüdis pilku Sugar Member Bar, kus elu lausa kees. Baari sees oli ohtlikult ka tätoveeringusalong, mis meid peale paari jooki VÄGA ahvatlema hakkas. Hinnad on seal võrreldes Eestiga ju naeruväärsed – korraliku tätoveeringu saab kommiraha eest.

Õnneks segasid tol päeval meie otsuselangetust ühed vahvad Tai tüdrukud, kellega tuttavaks saime. Üks neist oli baaris justkui õhtujuht ja südaöösel, kui teeäärsed kohad seadusega suletakse, suunas ta meid edasi afterpartyle. See asus vaid 10 min kõndimise kaugusel, hosteli baaris, veidi rahulikumas ja peidetud ümbruskonnas. Baariletist sai kõike naerugaasist kosmosekoogini!

Õhtu kulgedes tundsime end juba nagu kodus, teadsime kõiki ja kõik meid. Meid kutsunud tüdruk Pang käis välja idee, et võiksime sinna ööbima jääda – saaksime jõepealsel sillal VIP-toa. Loobusime pakkumisest viisakalt, kuna kogu meie kraam oli ju teises majas.

Peost räsituna lonkisime enda külalistemajja. Hoovis olid kõik võrkkiiged magavaid hingi täis. Tuppa sisenedes vajusime kohe voodile, aga siis…! Lina alt jooksis välja tosinkond ploomisuuruseid mardikaid. Meie kiljatused äratasid ilmselt KÕIK inimesed lähiümbruskonnas.

Ajasime pidžaamad selga ning lippasime nendega läbi linna tagasi sinna, kust tulnud olime. Ukseni jõudes avastasime, et see oli lukku pandud. Tagasi me kindlasti ei lähe! Ainuke tee toani oli ujuda üle hiidsisalikest kubiseva jõe. Olime päeva ajal neid näinud, ajavad hirmu nahka küll! Meenutavad olemuselt krokodilli ning võivad tihti inimeselt tüki küljest ampsata. Sellele vaatamata oli mõte prussakatega voodi jagamisest vastukarva.

Koorisime seljast pidžaamad ning hakkasime aga ujuma, üks käsi üleval püsti riiete ja kotiga, samal ajal kui hirm hiidsisalike ees oli tohutu! Jõe ületanud, seisime järgmise väljakutse ees, Pangi toa uks oli lukus ning koputamine ei tundnud absoluutselt aitavat. No nüüd oli tagasi pöördumine raudselt välistatud!

Mõtlesime, hõikasime, koputasime, kuni Riinu otsustas pisikest WC-akent lükata. Õnn missugune! Mina pugesin siis pilu kaudu sisse ja avasin seestpoolt ukse. Äratasime ka Pangi. Vaeseke oli nii väsinud, et jõudis reageeringuks vaid naeratada. Pesime hambad ning keerasime samasse voodisse kerra. Kõik kolmekesi nagu silgud reas.

Hommikul ärkasin selle peale, et külje alt oli veidi märg. Avasin silmad ja vaatepildiks avanes see, kuidas Pang alasti mu kõrval tukkus. See aga ei olnud see, mis mind ehmatas, vaid selgus, et Pang tundus küll näiliselt tüdruk olema, aga “koos lisaga”. I-le täpiks oli ta öösel ka voodi ära märjanud.

Mu nõbu ja mina olime täielikus šokis, samas oli olukord meie jaoks nii irooniline, et ei saanud naeru pidama. Kavatsesime võimalikult kiiresti lahkuda, enne kui Pang silmad avab, et vältida ebameeldivat olukorda.

Välisust avades tuli mul meelde, et olin saabunud kotiga, aga kus oli kott? Lasime pilgu üle toa. Uskumatu! Koti sang oli kerinud ennast ümber Pangi jala ning see ise oli tema jala alla jäänud. Hullemaks enam minna ei saanudki! Naeru jõuga kinni hoides otsustasime, et mina tõstan jala üles ja Riinu üritab koti lahti harutada. Iga kord kui Pang hingas, tardusime meie paigale.

Koti kätte saanud, pagesime uskumatuses enda majakese suunas. Hiljem linnas Pangi nähes ei olnud temal aimugi, mis eelmisel ööl juhtunud oli. Arvasime, et on parem, kui jätame selle vaid enda teada. Enam me Pangi voodisse ei roninud.