Modelliagentuuri omanik ja restoranipidaja Beatrice

Mulle jättis kustumatu mälestuse esimene reis Marokosse. See oli tööreis Sahara kõrbe, et pildistada Sergei Kondrashini kalendrit. Kohalejõudmine oli päris seiklusrikas: Malagast sõitsime Tarifasse, kus oli metsik tuul ja praamid seetõttu ei käinud, liikuda sai ainult seintest kinni hoides. Linnakeses oli parasjagu Aafrika filmifestival, hotellides polnud kohti ja pidevalt olid elektrikatkestused. Kuidagi saime ööbitud: kes autos, kes elektrita toas. Hommikul liikusime Tangieri linna ning sealt edasi autodega 1200 km Saharani välja.
Sõitsime läbi muinasjutuliste maastike ja iidsete linnade (Fes, Meknes), nägime lumiseid tippe Atlase mägedel, lõpmatuid lillelisi aasu, metsi, argaaniapuude salusid ja suurt liiva. Maastiku mitmekesisus jättis väga sügava mulje – ühe päeva jooksul külmetad tuule käes mägedes ja satud põrguliku kuumuse kätte kõrbes, kus valitseb täielik vaikus, isegi mõneti häiriv pärast linnamelu. Öine taevas oli täis tähti, selged nagu teemandid.
Nagu paljudes araabia maades kombeks, ei reetnud väljast tagasihoidlikud hooned, et nende sees valitseb ilu kui muinasjutu illustratsioonidel – aiad, lilled, mosaiigid ja purskkaevud. Kohalikud inimesed jätsid väga meeldiva mulje, toidust rääkimata. Kui naudid autentset toitu, ei pelga vahel ka kätega süüa (isegi räämas kohtades, kus polegi kahvleid-nuge). Maroko on üks eriline maa, mida soovitan külastada!

Saatejuht Electra

Minu esimene reis Hiinasse oli tööalane ning vaatamata suurtele ootustele ja kuuldud lugudele tõelisest imedemaast, on see ainus kord elus, kui olen pileti ümber vahetanud, et varem tagasi lennata. Kõik tundus talumatult traagiline – õhk, mida ei tahaks sisse hingata, masendav eluolu, kohutav hotell, kõlbmatu toit, isegi massaaž oli väljakannatamatult valus. Seetõttu ei tihka ma Hiinat ka reisisihina igaühele soovitada... Kuid järgmisel korral nägin teise seltskonnaga samades kohtades hoopis teistsugust Hiinat, mis tõestas, et reisimise juures on määravad just kaaslased.
Hiina uuslinnad on kohati huvitavamad vaatamisväärsused kui kuulsad ajaloolised paigad. Näha inimesi õhtul öösärgi väel supermarketis, ema lubamas oma lapsel keset lukskaubamaja parfüümiosakonda põrandale pissida (ja töötajate rahu tagajärgede ülikiirel likvideerimisel, justkui juhtuks seda tihti), kogeda, kuidas võõras inimene rahvarohkes kohas su heledaid juukseid katsub...
Pühapäevalõunase jalutuskäigu tarvis linnas riietutakse kui ballile minekuks (tugeva päikesekiirguse korral ka valged kindad ja päevavari). Sõiduteel mõlemas suunas on neli-viis tühja rida (mis kümmekonna aasta pärast liiklusega täituvad) ja madalamad kui kümnekordsed majad lähevad juba lammutamisele.
Erinevalt Kagu-Aasiast pole valge turist Hiinas kuningas. Kes ees, see mees, läänelikud viisakusreeglid ei kehti. Kui keelebarjäärist põhjustatud probleemid kõrvale jätta, on Hiina nn kauboilinnad tõeline gurmaanide paradiis! Restoranide ja köökide valik on lõputu ning ma oleksin nõus seal käima kas või ainult toidu pärast.
Punktimassaaž vähem valusaks ei lähe, kuid on nii tõhus, et nende aastate jooksul, mil sealkandis regulaarselt käisin, polnud ma mitte kordagi haige.
Meeldejäävaim Hiina reis oli just selline, kus juhtus kõik, mis oleks saanud juhtuda.
Meil oli kaasas vaid hädavajalik ning uskudes ilmaennustust, oli reisigarderoob arvestatud üle 20kraadise sooja jaoks: lahtised varbad ja paljad käsivarred. Maandumisel tervitas meid aga täpselt sama ilm mis Eestist lahkumisel: väljas oli 5 kraadi. Hiinat oli tabanud looduskatastroof, lund sadas paikades, kus seda polnud iial varem nähtud, ja rongiliiklus seisis.
Tegu polnud mõne turismilinna, vaid sügava Hiinaga, kus välisturistidega arvestatud pole. Kandis, kus läheb aasta ringi vaja õhujahutajat, tähendab see aga ka seda, et poes polnud talveriideid. Lootsime algul naiivselt, et kaua see külm subtroopikas ikka kesta saab, kuid peagi oli temperatuur ka hotellitoas langenud 7 kraadini, mõned reisikaaslased jäid haigeks ja kuna tekke ei nõustutud meile andma, näppasime need koristaja kärudest. Poodideski laiusid tekkide-pleedide osakonnas tühjad riiulid; magasime riietega, lõdisedes, ja käisime duši all soojas. Kuna meile oli lubatud kõigi mugavustega linnareisi, tehti suuremate pettumiste ärahoidmiseks plaanid ümber ja enamik seltskonnast lendas ära troopikasaarele.
Otsustasime sõbrannaga maha jääda ja kahekesi edasi minna. Vaatamata sellele, et ilm ei paranenudki, kujunes sellest meie kahe jaoks tõeline kvaliteetaeg ja võimalus teha just seda, mida ise tahtsime ning millest sealkandis viibides alati kõige rohkem puudust tundnud olin: mitte kiirustada ja kõikjale mõnusalt jõuda. Ja kuigi see tookord nii tore ei tundunud, on meil mõlemal helge mälestus sellest, kuidas mitu nädalat ainult juuksuris pead pesemas käisime (külma tõttu mantlit seljast võtmata) ja kogu aja föönisoengut kandsime.

Modell Anni Jürgenson

Maikuus avanes võimalus sõita pildistamiseks Barcelonasse ja kuna ma ei olnud seal varem käinud, otsustasin ühe öö asemel nädalavahetuseks jääda. Reis selgus viimasel minutil, nii jõudsin Barcelonasse ilma igasuguste eelteadmisteta, mida seal peale jalutamise teha. Olin üllatunud, kui uhke ja suursugune Barcelona kesklinn on, pea iga teise maja fassaad oli vaatamisväärsus, rääkimata Antoni Gaudí meistriteostest. La Sagrada Familia katedraali külastamise oleksin peaaegu vahele jätnud, sest pidasin seda turistilõksuks, kuid lõpuks oli see suurim elamus kogu reisi jooksul.
Kõige rohkem meeldis aga õhtuse linna melu ja atmosfäär. Tänavad olid ääristatud lõputute restoranide ja baaridega, millest kostis mõnusat suminat, kuid mitte kunagi ebameeldivat lärmi ega karjumist. Hinnad olid võrreldes teiste Euroopa suurlinnadega (näiteks Pariisiga) uskumatult mõistlikud ning sangria klaasid suuremad, kui kunagi varem näinud olen. Barcelonas on kõik olemas – arhitektuur, kunst, meri, poetänavad, imeline toit ja vein. Kindlasti koht, kuhu koos sõpradega mõnusaks nädalavahetuseks tagasi minna!

Näitleja Maiken Schmidt

Kui lavakunstikooli ajal kursusega kaks kuud Londonis viibisime, sai see linn väga koduseks. Ühelt poolt muidugi tänu tohututele teatri- ja muudele kunstielamustele, kuid ka keele ja lihtsa linnaloogika pärast. Olen nüüdseks Londonis käinud neli-viis korda ja arvan, et vähemalt üle aasta hakkan seal ka edaspidi elamusi korjamas käima. Big Ben ja Thames on jäänud ammu tagaplaanile, nüüd on huvitav süüvida sügavamale kultuurikihti. Veel mõjub Londonis käik mulle alati inspireerivalt ka seetõttu, et kuigi olen näinud selles maailmalinnas suurepäraseid lavastusi, on hea tõdeda, et Eesti teater ei jää tegelikult kuidagi Londoni omale alla.
Teatritükkidest julgen kindlalt soovitada rühmituse Punchdrunk lavastusi. Üks minu suuremaid elamusi üldse on olnud nende lavastus “The Drowned Man: A Hollywood Fable” – ühe vana tehase neljal korrusel ja publiku kaasosalusel toimuv tantsu- ja teatrietendus. Seda oleks pidanud vaatama vähemalt kolm korda, sest iga kord võis sattuda põnevasse tundmatusse.

Fotograaf Stina Kase

Minu kõige lahedam reis oli kolmenädalane avastusretk Peruus. Rohkem oli see muidugi eneseavastusretk, mis pani sügavale enda sisse vaatama. Reis algas lärmakas, tantsivas, tolmavas Iquitose linnas, kuhu ei vii ühtegi maismaateed. Rändasime nii Amazonase džunglis kui ka Andides, kuid minu süda jäi vihmametsa. See müstiline, niiske, häälitsev loodus mõjub kummaliselt nii hingele kui kehale. Suisa nii meeletult hästi, et pärast tiiru mägedes tahtsin metsa tagasi – ja läksingi! Sõbrannaga lasime plaanitud kojulennul ära minna ning jäime džunglisse veel 10 päevaks.
Sügavale vihmametsa sai ainult vana laevaga, millega sõitsime mitukümmend kilomeetrit mööda jõge. Džunglis tuleb vaadata, kuhu astud ja end toetad – osad puud võivad olla okkalised ja mürgised ning sealsed tulisipelgad hammustavad üsna karmilt. Ööbisime enamasti hütis, kuid ühe öö veetsime ka võrkkiikedes keset metsa lageda taeva all. Polnudki nii hirmus, kui alguses tundus.
Öösel, kui pimedus oli vihmametsa üle võtnud, läksid mehed vereta kaimanijahile. Kaimani suuruse tunneb ära silmavahe järgi – mida laiem silmavahe, seda suurem kaiman. Selgeks sai ka see, et peale piraajade õngitsemise saab Amazonases ka ujuda, ilma et keegi sind nahka pistaks! Kuid mitte ainult puud, loomad, linnud ja kohalik toit, vaid ka Amazonase inimesed olid need, kes jätsid kõige sügavama mulje. Nende siirus ja elurütm pani unustama igasugused olmeprobleemid ning õpetas pisiasjadest rõõmu tundma!

Artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2015. aasta augustinumbris.