LIISI BLOGI | Maakas pajatab: Loll jutt, et maal pole tegusaid noori!
Suvi, sillerdav suvi! Aeg lendab kiiremini kui ülejäänud aastaaegadel. Alles täna jõuan postituse kirjutamiseni! Nii palju on olnud tegemisi ja käimisi, sest tundub patt öelda sumedale suveööle ei!
Kuigi mõnel õhtul koju jõudes tunnen, et jess, ma saan selle õhtu endale, siis ikka kukub ootamatult sülle mõni plaan, millest ei saa keelduda. See jääks arvatavasti kripeldama ja seepärast olen alati rohelist tuld näidanud. Mõnusat Eestimaa suve ei ole meile kunagi liiga heldelt antud, seega tekib vajadus ja tahe igast päevast maksimum välja pigistada. Kasvõi une arvelt! Küll talvel on aega magada.
Mul on hea meel, et ma oma blogiga 25. osa juures pidurit ei tõmmanud ja ikka edasi lasin. Minuni on jätkuvalt tee leidnud nii palju vahvaid inimesi, kes on saatuse tahtel mu blogi otsa koperdanud ja soovinud lähemalt tuttavaks saada. See mulle meeldib! Ja tundub, et külavahel jutt uuest maanaisest liigub, kuna just kohalike seas tekib palju uusi kontakte. Special thanks Järva-Jaani vallavanemale Arto Saarele, kes tegi minust ja mu blogist enda blogis juttu. Kellel plaan siiakanti kolida või tahad teada, mis siin sünnib, loe Arto blogi artosaar.blogspot.com.ee.
Ükspäev sattus mu postkasti üks maapoiss. Maapoisid on nii teisest puust. Nad on nii lihtsad ja tublid. Soe tunne tekib sees, kui näed, et ikka veel on tegusaid noormehi maale jäänud! Kõik ei olegi kadunud. Ma juba kartsin, et on. Kusjuures siin on vallalisi ka. Loll jutt, et maal noori pole ja need, kes on, hakkavad kohe lesta laskma. Kui ikka härra ATV-ga õue peale lendab ja mulle kotitäie enda kasvatatud herneid kingib, siis muutub meel härdaks küll. Ärge tulge enam šokolaaditahvliga lööma, igav!
Ma tegin eelmine nädal paari asja elus täitsa esimest korda. Kustumatuim mälestus jäi joogast, mis toimus Rakveres, NOM stuudios ja mida viis läbi Madis Šumanov. Vau! Mind kutsus sinna üks hea tuttav, kellelt ma viimasel ajal palju uusi teadmisi olen ammutanud. Kartsin minna tegelikult. Ikka tekib see mõte, mida teised arvavad ja kas nad vahivad, mida ma teen, sest ma ju ei oska midagi teha! Punt oli väike ja see kõik oli meeliülendav. Kahetsen, et juba varem teed jooga juurde ei leidnud! Meditatsiooni käigus õnnestus mul nii hästi relaxida, et võin öelda, et käisin ära. Paras mindfuck, kui nii võtta, aga ma ei usuks, kui poleks ise kogenud! Ma lamasin ja kuulasin Madist ja lõpuks tundsin, et olen hoopis mujal. Nägin oma venda ja suurt karja kassipoegi ja ei tahtnud üldse tagasi tulla. See oli nii äge! Jõhker, kus süstib elujõudu ja annab energiat. Täiesti teine tahk. Tunne, et alles nüüd elu algaski ja kõik, mis varem tehtud, on niisama mambo jambo. Ma soovitan korra aeg maha võtta ja leida miski, mida pole varem katsetanud. Kas valehäbi või laiskuse tõttu. Ole inimene ja kingi endale kogemusi, loo mälestusi!
Teise litaka sain discgolfiga. Ma pole tahtnud seda ala never torkida, tundub nii… nonsense? Olgem ausad, sellist arvamust ei peaks omama mitte keegi, just nimelt nende asjade, tegevuste, inimeste kohta, millega või kellega ise kokku pole puutunud. Ära oma eelarvamusi ja ära üldse midagi arva, kui sa pole proovinud! Tegelikult on see omaette teema ja ma ise püüan end igal võimalikul viisil kontrollida. Eriti, mis puudutab teisi inimesi. Võõraid. Neid, kelle kingades sa iial ühtegi sammu pole astunud! Iga loll teab, et sisemaailm ja see, mis välja paistab, ei ole alati üks ühele. Ei tasu hukka mõista teise otsust, valikut. Sa ei tea tema kaalukausist mitte midagi. Me mõistame harva, hukka mõistame liiga tihti. Ole tolerantsem ja vaata ise ka tihemini peeglisse. Tead isegi, et ka sinul on vahel kõik fucked up. Kas on hea, kui kuuled küla pealt sellist klatšimoorinduse tippklassi, et endalgi läheb ihu imelikuks? Tuleks üles ärgata ükskord ja aru saada, et me kõik seisamegi oma mätta otsas, kuid see ei tähenda, et teiste mättad on valed. Need on lihtsalt teiste mättad.
Tulles tagasi disci loopimise juurde, siis see on päris raske ala. Ilma õige tehnikata sai minu mängust korralik padrikumatk, kuhu oleks võinud seenekorvi kaasa võtta, sest ketas lendas igale poole mujale kui korvi lähedale. Teised said 3 korraga sisse, mul läks 7–10 korda. Minu jaoks on see väljakutse ja ma lähen kindlasti varsti uuesti rajale tagasi. See ei saa ometi nii raske olla ja ma ei taha endale tunnistada, et nii lammas olen ja hakkama ei saa!
Veel olin tubli ja käisin verd loovutamas! Olen seda juba ammu teha tahtnud, kuid ikka tuli midagi vahele ja ei saanud. See oli mul teine kord. Esimesel korral läks nihu, mult võeti verd, kuigi tegelikult poleks tohtinud. Selle tagajärjel tekkis aneemia ning sain vereloovutamise keelu, mis eile maha võeti. Siiski võin verd loovutada edaspidi ainult kord aastas. Teen seda kindlasti ja kutsun kõiki, kellel tervis lubab, olema tublid ja tegema üht väikest heategu, mis abivajajale võib tervet maailma tähendada!
Olen hakanud mõistma, kui palju on elu ja sellega seonduv kinni kahe kõrva vahel. Meie pea on nii võimas masin! Kes tahab, mõtleb maailma ikka selliseks urkaks, et tekib küsimus, miks sa siit juba maha pole astunud? Mis passid siin? Nii õudne ju! Halbu asju on loomulikult terve ilm täis, kuid vaataks vahelduseks mündi teist külge ka. Päike paistab, mul on kõht täis, katus pea kohal, armsad sõbrad ja rõõmust roosa kahe kõrva vaheline ala. Ma olen terve, mul on käed ja jalad otsas, silmad-kõrvad peas. Ometi kasutatakse tihti eelnimetatut, et vaadata maailma läbi pasaprillide. Tegelikult algab muutus sinust endast ja sa ei saa maailma parandada, kui sa seda ise oma vinguviiuliga lörtsimas käid.
Mul on selline tunne, et ärkamise aeg on tulemas. Vastasel juhul käib lihtsalt üks suur paha pauk! Inimesed mõistavad teineteist aina vähem, teevad üha rohkem vigu, lõhuvad südameid, kasvatavad katkiste hingedega väikseid ingleid, kellele ometi peaks jääma õigus luua maailmast oma pilt. Me kaotame end argitoimetustesse, mitte midagi andvatesse suhetesse. Miks? Mõtle, mis selle kõige hind on? Sinu õnn! Suuri ja valusaid otsuseid on kindlasti raske teha ja kokkuvõttes ei pruugigi need otsused alati olla õiged, kuid sa ei hakka iial mõistma, et elu võib käia ka teistmoodi, et tegelikult on häid ja ilusaid inimesi, kes teeks sinu heaks mida iganes, kui sa klappe peast ära ei viska.
Augustiööd on kohe käes. Need on tähti täis. Kuulake kasvõi eesti artistide suvehitte. Need kõik õhutavad suveseiklusele! Kingi endale ka üks, veel jõuad.
