LAURA REISIBLOGI | Abieluettepanek Abu Dhabis

Saabusin Taist tagasi 2015. aasta lõpus. Tony saatis mu pisarate voolates lennukile. Me olime koos veedetud ajaga nõnda lähedaseks saanud, et teadsime üksteisest kõike.

Umbes nädal peale minu lahkumist pidi ka tema lahkuma – Kanadasse, enda perekonna juurde. Möödus kuu, istusin koolipingis ja unistasin vaid sellest, kuhu tee mind järgmisena viib. Elu oli siin teisiti. Inimesed ei naeratanud ega soovinud head, pigem oldi kadedad ja pahatahtlikud, kui sina keskmisest positiivsem tundusid. Nii palju kui nad minust ka energiat imeda ei proovinud, üritasin siiski säilitada endas Aasiast kogutud elurõõmu.

Istusime sõbrannaga pubis, kui Tony helistas ja küsis, kui kiiresti ma lennujaama jõuaks. Olin pahviks löödud. Pidin ju järgmisel päeval kooli minema, endal veel nina ka täiesti nohune. Pikemalt mõtlemata olin juba Tartu kodus kohvrit pakkimas. Lend pidi minema varavalges Abu Dhabisse.

Tegelikult oli Tony ostnud pileti mulle juba enne seda, kui nõusoleku sai – selgituseks, et ta teab, milleks ma võimeline olen.  Minu andmete koopia oli talle jäänud juba toona Taist, kui ta mu juba soetatud piletit hilisema vastu üritas vahetada.

Kedagi reisist teatamata sammusin taas Tallinna lennujaama, check-inis selgus, et Tony oli mulle esimese klassi pileti ostnud. Naeratasin omaette. Mulle ei olnud veel päris hästi kohalegi jõudnud, et nüüd lähen. Otsustasin, et praeguse olukorra tõttu maailmas on parem, kui kogu reis Ühendemiraatidesse saladuseks jääb. Pole vaja kellelgi minu pärast pead vaevama hakata – see veel puuduks.

Ööd lennujaamas veetes olin liiga ärevil, et sõba silmale saada. Otsustasin võtta enda reisimärkmiku ja paar mõtet kirja panna. Aeg möödus kiiresti ning koos juba tärkava päiksega saabus ka lennuk. Vahepeatus toimus Istanbulis ja õhtu hakul maandusingi juba Ühendemiraatide valdustesse.

Lennukist väljusid vaid tumedad Türgi ärimehed ja mina nendega. Piirivalve sabas seistes tundsin, kuidas mind igast nurgast jälgitakse. Teadsin, et kui tahan sellisest riigist elusalt ja tervelt lahkuda, siis pean ennast valge naisena nii nähtamatuks tegema kui võimalik. Peas aga miljon küsimust. Miks tahtis Tony minuga just siin kohtuda? Miks ei oleks see võinud toimuda riigis, kus viibimine ei ole antud ajahetkel nõnda ohtlik? Miks oli üldse vaja nõnda ootamatult järgmisel päeval mind siia lennutada?

Mõtteid segas piirivalve tõsine tardunud nägu minu passi silmitsedes. 

“Mis on riigi külastamise motiiv?” küsis mees laua taga.

“Külastan isa sõpra,” vastasin silmagi pilgutamata. 

Peas kumises täielik vaikus. Ma ei mõelnud mitte midagi, lihtsalt et peita hirmu järgmise küsimuse ees, millele vastust ma nagunii teadnud ei oleks. Teadsin, et minu päris motiiv ei kannataks ilmavalgust, kuna Ühendemiraatides on isegi see vastuvõetamatu, et naine ja mees, kes abielus ei ole, ühes ruumis ööbivad. Teadlikult mainisin isa, mis nendes vähegi austust tõstab. Minu õnneks järgmist küsimust ei tulnud ning võisin higi otsaeest pühkida.

Õhtu ei olnud veel aga läbi. Peale tunniajast pagasi ootamist selgus, et see on Istanbuli ununenud ja saadetakse alles järgmise lennuga – homme kunagi! Mina olin siis reisikostüümis, mis meenutas väga pidžaamat.

Õnneks märkasin kohe Tony nägu väljapääsu juures. Oli hea teda jälle näha. Olin väga elevil ja hakkasin kohe kõigest juhtunust pajatama. Istusime Tony autosse ja võtsime suuna jumal teab kuhu. Kui aus olla, siis ma isegi ei küsinud, ma tõesti usaldasin teda.

Varsti silmasin midagi imelist. Grand Mosque. See oli üks kümnest kohast maailmas, mida tahtsin kindlasti külastada. Mošeed peetakse maailmas üheks kaunimaks. Õu mahutab kokku 30 000 palvetajat. Hoone väline valgustus järgib kuu faase ja imiteerib kuuvalgust, mis jätab mulje, nagu valgustakski kuu hoonet kogu aeg. Mošee külgedel olevad 82 kuplit on kaetud kullaga ja ehitise põrandad sisaldavad marmorit 30 eri liigist.

Tundsin, nagu oleksin muinasjuttu sattunud.

Naised tohivad väravatest siseneda ainult juhul, kui kogu keha ja pea on kaetud. Ainult nägu tohib nähtavale jääda. Niisiis sain endale sobiva riietuse, millega selles riigis pisutki tagaplaanil olla.

Jalutasime selles imelises paigas ja ühtäkki hakkas Tony mulle rääkima enda tööst. Kuidas ta sellega seoses pidevalt Aafrika, Ühendemiraatide ning Londoni vahet reisima peab ja nii edasi. Kuulasin vaikides ning mõtisklesin, kuhu ta kogu jutuga jõuda tahab.

“Kas sa tuleksid mulle naiseks, Laura?” kõlas järsku.

Silmitsesin teda uskumatuses. Tony nägi mu kaameks tõmbunud nägu ja jätkas: “Me sõidaksime juba homme Aafrikasse. Keegi ei pea teadma… veel.”

Kas ta tõesti küsis minult, et ma jätaksin kõik?? Lihtsalt kaoksin kaardilt?