KAS TEADSID? 5 levinuimat psühholoogiamüüti
Teatud mõttes on igaüks meist amatöörpsühholoog – me kõik oleme inimene olemist omal käel kogenud ja aastaid jälginud, kuidas me ise ja teised eri olukordades käituvad. Sellest tekkinud tunnetus annab hoogu argipsühholoogiale, mis kattub vahel teadusliku psühholoogiaga, kuid sageli mitte. Leiduvad mõned ekslikud psühholoogilised uskumused, mis on rahva seas eriti levinud. Siin on viis müüti, mida on aeg murda.
1. Me õpime kõige efektiivsemalt, kui õpetaja kasutab meie eelistatud õpistiili.
On levinud arusaam, et õpime kõige paremini siis, kui õpetamisel kasutatakse meile sobivaimat õpistiili: visuaalseid materjale, kuulamist või isetegemist. Hiljutisest küsitlusest selgus, et üle 96 protsendi Briti õpetajatest usub seda. Tegelikkuses näitavad uuringud, et me ei õpi eelistatud õpistiili puhul efektiivsemalt, vaid et sobivaim õpistiil sõltub tavaliselt sellest, mida parasjagu õpitakse.
2. Inimmälu on nagu juhtunu salvestis.
Mälu ei ole salvestisega kuidagi võrreldav, sest see pole kaugeltki nii täpne ega jääv. Mälestused on tegelikult juhtunu moonutatud versioonid ja need muutuvad aja jooksul. Ometi näitas paari aasta tagune uuring, et 63 protsenti küsitletutest usub, et mälu toimib videokaamera moodi. See arusaamatus viib teiste eksiarvamusteni, näiteks peetakse pealtnägijate tunnistusi põhjendamatult usaldusväärseks.
3. Vägivaldsed kurjategijad on tavaliselt vaimselt haiged.
Kui vägivaldse kuriteo paneb toime vaimse tervise probleemidega isik, pöörab meedia sellele ebaproportsionaalselt palju tähelepanu. Seega pole ime, et küsitluste kohaselt usub enamik inimesi, et vaimse haigusega inimesed on olemuselt vägivaldsed. Tegelikult ei käitu vähemalt 90 protsenti vaimselt haigetest inimestest vägivaldselt ja valdav enamik vägivaldseid kurjategijaid ei ole vaimselt haiged.
4. Rahvamassid muudavad inimesed rumalaks ja ohtlikuks.
Pärast hädaolukorda rahvarohkes kohas kirjeldatakse inimesi tavaliselt paaniliselt tormamas. Kiputakse uskuma, et suures rahvahulgas olles kaotatakse pea ja igaüks hoolib vaid iseendast. Psühholoogilised uuringud näitavad, et tegelikult on paanika harv ja inimesed peatuvad sageli, et teisi aidata. Koostöö on eriti tõenäoline siis, kui inimesed tunnetavad ühist identiteeti.
5. Valdava enamiku koduvägivallast panevad toime mehed.
2014. aasta Briti uuringu kohaselt usub 65 protsenti küsitletutest, et valdava enamiku koduvägivallast panevad toime mehed. Ent ametlik statistika näitab, et ka meestevastane koduvägivald on suur probleem. USA uuringu kohaselt oli üks neljast mehest kogenud parteripoolset füüsilist vägivalda, vägistamist ja/või ahistavat jälitamist (naistest oli sama kogenud üks kolmest) ning 83 protsenti partneritest, kes meestega vägivallatsesid, olid naised.
