RIO VABATAHTLIKE BLOGI | Olümpiaküla erakordsest ilust saab aru ainult kohapeal!

Aljona ja Anna kasvasid üle erinevates Eesti osades, mõlemal suur armastus eksootilise Brasiilia vastu. See sai alguse jalgpallimeeskonnast ja laienes aastatega põnevale maale, ehedaid emotsioone näitavale rahvale ja bossanoovale. Naised said sõpradeks koolis, kui Anna märkas Aljonat, kellel oli seljas Brasiilia särk. Sel aastal põrutasid nad üle ookeani unistustemaale, et olümpiamängudel vabatahtlikuna töötada, ja kajastavad kõike kogetut oma blogis.

Nädalaga jõudsime end oma elurajoonis sisse seada, leida lähikonnas supermarketi, saada akrediteeringu ja töörõivastuse ning tööga pihta hakata! Ilmselt ajavahe tõttu heitsime üsna vara magama ja ärkasime vaevata kell 5.45. Sellele aitas kenasti kaasa naabrite kukk, kelle puhul ilmselt ei kehti kohalik seadus, et enne kella 7 ei tohi kaaskondseid häirida. Aga üldiselt oleme rõõmsad ja vaevalt et miski meie tuju saab rikkuda.

Anna

Mina alustasin tööd päev varem kui Aljona ja tegin esimesel päeval läbi uustulnukate koolituse, mille viis läbi juba 22aastase vabatahtliku-staažiga Rosemary. Koolituse lõpuks tegime tiiru olümpiakülas. Kuigi esimesed teated sealt pole eriti positiivset laadi, tahame meie kiita olümpiaküla erakordset ilu – sellest saab aru ainult siin kohapeal olles!

Minu töö seisneb selles, et Eesti olümpiakoondis, keda ma pean aitama koos veel nelja vabatahtlikuga, tunneks end Rios nagu kodus. Jah, mulle sattus just kodumaa koondis, mitte näiteks Paapua Uus-Guinea, nagu oli esialgne info. Ilmselt said korraldajad aru, et valdan paremini eesti keelt kui tok-pisini või hirimotu keelt, mis on Paapuas inglise keele kõrval kasutusel.

Iga päevaga saabub kohale aina rohkem sportlasi ja minionid, nagu meid nimetab meie manager, käivad ringi üha keskendunumate nägudega.

Aljona

Minu töökoht asub Atleetide Pargis olümpiaküla lähedal. Pargis asub hulk hiigeltelke, kus treenivad korvpallurid, käsipallurid, võimlejad jt.

Kuna ujumisbasseini ettevalmistused võistluseks pole veel lõppenud, on mul piisavalt aega kolleegidega tutvuda. Enamik noori on vabatahtlikud Ladina-Ameerikast, mina üksi olen Euroopast ja tänu sellele nende jaoks enne olümpiasportlaste saabumist peamine vaatamisväärsus. Nad ütlevad, et olen nagu teiselt planeedilt: pikk ja sinisilmne blondiin.

Minuga räägivad teised vabatahtlikud inglise keelt, omavahel aga portugali keelt. Meie ülemused aga juhendavad meid üksnes portugali keeles, millest ma saan päris hästi aru. Kui ei, seletatakse asi inglise keeles üle. Meie eest kantakse hästi hoolt ja püüame oma töös samaga vastata: olla täpsed, kiired ja kohusetundlikud.

Tööle sõidavad vabatahtlikud üheskoos bussiga ja aega kulub meie suureks rõõmuks selleks võrreldes kolleegidega vähe – vaid 15-20 minutit. Eeskätt tänu bussijuhtidele, kes meid lausa sõidu pealt maha poetavad, kihutades ise nagu põnevusfilmis, kus head jälitavad pahasid. Lisaks on meile antud transpordikaart, millega saame kasutada kõikjal linnas liikudes. Väga mugav!

Nii et esimese nädala järel tunneme end juba ehtsate riolastena.

Teie A&A

Vene- ja ingliskeelset blogi loe SIIT.