LIISI BLOGI | Maakas pajatab: Staarmaakas suvetuuril
Mu elu pealkiri võiks hetkel olla Staarmaakas suvetuuril, kuna ma leidsin selle nädala jooksul alles täna esimesed vabad 60 minutit, et teha oma vahvast nädalast uus kokkuvõte. Kui Chuck Norriselt küsida, mitu kätekõverdust ta teeb, on vastuseks, et kõik teeb ära. Kui minult küsida, mida ma eelmine nädal tegin, siis on vastuseks, et kõik asjad tegin ära.
Nagu ikka, esmaspäevast reedeni work, work, work! Õhtuti väike velovändatuur, keskööl magama, hommikul üles ja nii need argipäevad mööduvad. Hoog paraku nädalavahetuseks ei rauge, vaid hoopis vastupidi – kogub tuure! Reedel olin kodune. Imestasin ise ka silmad peast välja, kuid tegelikult oli mõnus. Ma ise ju päeval kodus ei viibi, kuid ometi on õhtuks elamine paras seapesa. Huvitav, millega Ruudi siin tegeleb siis vahepeal? Reede õhtu kulus seega koristamisele.
Laupäev seevastu oli väga sportlik! Väinjärve Veepeo raames toimus päeval ümber järve jooks. Mul on üks vahva kodanik, kes kunagi ei ütle, et ta minuga jooksma ei tule! Alati tuleb. Kui Ants Nurmekivi jooksul Järva-Jaanis pukseeris ta mind, siis tahtsin seekord nii väga, et ta hoopis mind taga ajaks. Kuna rada oli kitsas ja naistel on eesõigus, siis ma sain eespool joosta. Kusjuures ma kuulsin sellist legendi, et see naiste eesõigus pärineb juba hästi vanast ajast. Mehed lubasid lahkesti naistel esimestena karukoopasse siseneda, et näha, kas karu on kodus või ei. Päris õudne?!
Aga tulles tagasi jooksmise juurde, siis viimasel ajal ma sellega eriti tegelenud pole. Mulle meeldib rattaga palju rohkem sõita. Ja eks andis korralikult tunda, et ma ammu jooksmas polnud käinud. Esiteks oli ulme palav ilm. Mul juba sellest süda puperdas. Teiseks ma üldse ei jõudnud joosta! Ma siiralt ei valeta, kui ütlen, et mõtlesin umbes sada korda, et ma ei taha enam ja jään seisma. Rada tundus nii pikk! Tegelikult veidi üle 4 kilomeetri. Punnitasin ikkagi lõpuni. Mamma ütleb alati, et viimaseks jääda ei tohi! Õnneks jäi minu taha veel umbes 4 naist, seega well done ja better luck next time.
Tulin jooksmast koju tagasi, võtsin kerge showeri ja panime Viljandisse jäätist sööma! Mamma, mina, vanaisa ja ema. Penskarid polnud ammu kodust kaugemale saanud, seega sõit ilma nendeta poleks kõne alla tulnudki. Kui me vennaga väiksed olime ja suvel perega trippimas käisime, siis küsisime sada korda sekundis, millal me kohale jõuame. Ema vastas kahe tunni jooksul tuhat korda, et varsti. Mamma küsis täpselt samamoodi terve sõidu aja. Ütles, et see tee on liiga pikk ja me arvatavasti jõuame juba Lätti välja!
Kuna oli folginädalavahetus, oli melu kõva. Parkisime end Fellini kohvikusse, mille pihta tulistan ainult häid sõnu! Olen kuulnud, et seda kiidetakse ja tahtsin ära käia. Seal oligi mõnus. Hubane, kodune. Me läksimegi tegelikult Viljandisse ainult jäätist sööma. Why not! Mamma on muidugi vanakooli inimene ja ei hooli väga isetehtud linnasejäätisest, mis minul karbi lahti võttis. Tellisime magustoidud ära. Lauda toodi alustuseks vett. Ja siis purskas mamma naerma! ''Mis me tulime selleks Viljandisse, et vett juua?'' Kildu on ta alati rebida osanud ja ma panin ikka mitu korralikku kajakat maha. Kui jäätis lauda toodi, loomulikult peenelt serveerituna, küsis mamma, mis see nüüd on, kus see jäätis siin on? Lähme ostame poest vahvlitopsi! Haha!
Tšillisime veel Viljandis, külastasime sealset laadaplatsi. Mamma sai muidugi korraliku komplimendi, kui üks naisterahvas talle ütles, et oi, proual imeilus kleit seljas! Tegelikult oligi ilus kleit ja kujutan ette, et väga vahva on näha suvisel tänaval üht 91-aastast vanaprouat rõõmsavärvilises kleidis. Ja ärgem unustagem, et meik ja huulepulk on mammal alati omal kohal, kui kodust välja minnakse! Milline daam! Üldse oli Viljandi ilusaid inimesi täis! Naistel musid punased ja kleidid seljas, kenad härrad käevangus. Super!
Jõudsime Viljandist õhtu hakul tagasi. Muidugi käisime poest läbi ja ostsime ka ''päris'' jäätist. Mul oli 0 plaani. Hing oli haige. Mina ja laupäevasel suveõhtul kodus? No freakin' way! Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem! Kirjutas mulle sõbranna, kes küsis, kas läheksin temaga Kadrinasse kaasa ja hiljem veel Väinjärve Veepeole diskole? Telepaatia, ma ütlen! Mina jooksin kohe soengut sättima ja varsti olimegi läinud.
Kadrinas polnud ma kunagi käinud. Tundub vahva koht vahvate inimestega, peaks tagasi minema? Muidugi ei olnud ma kunagi käinud ka Väinjärve Veepeol. Jõudsime pool tundi enne lõppu. Plats oli noori, seiklusjanulisi tegelasi täis, sekka ka mõni veidi vanema generatsiooni esindaja. Ja ma nägin huvitavat olukorda. Loomulikult pole küll minu asi, aga... Üks parajalt lõbusas tujus meesterahvas võttis peost viimast ja vihtus tantsu nii et oli kohe! Temaga liitus üks naisterahvas, kes liibus meelalt mehe vastu ja oli ilmselgelt huvitatud. Mehel meel hea, lööki on! Aga kae õudu! Eemalt lähenes mehe oma naine. Võõras naine oli sekundiga mitu sammu eemal, oma pundis tagasi. Meesterahvas vist veidi ehmus ja kardan, et tegelikult oma naine haistis halba. Järsku tegi oma naine kannaka ja marssis vihase näo ja juuste lehvides öhe. Mehel näos ilme (nagu ikka sellistel puhkudel), mis sulle nüüd sisse läks siis? Mehel käis pidu edasi, oma naisel tuju paha. Ja tegelikult kui ma mõtlema hakkan, siis sellise käitumisega te, kallid mehed, oma naised luua otsa istutategi. Nii mõnus on end ju võõra naise vastu nühkida! Ja järgmisel päeval ei saada aru, miks kodus pilt on, aga häält ei ole. Sulle meeldiks, kui su naine nii käituks? Kahtlen.
Kuid ühiskond on loonud sellise mulli, kus meestele oleks justkui looduse poolt ette välja vabandatud kogu see tsirkus, sest nad on ju jahipidajad. Aegade algusest peale on ju nii olnud. Ometi kui naisel saab ühel hetkel sellisest käitumisest villand ja ta unustab end hetkeks kontrollida ja annab tunnetele voli, on ühiskonna hukkamõist kiire tulema. Ajuvaba. Mina tahan meie kallile meespoolele panna südamele, et oma naise eest tuleb ikka hoolt kanda! On äge küll naabri Maali või teise küla Juula juures lödistamas käia, aga lõppude lõpuks ronid sa ikka oma naise kaissu. Sinu naine on sinu valitud. Ära käitu nii, nagu sa oleksid teinud halva valiku!
Nädalavahetus oli ühesõnaga sisukas. Uus nädal tõi uued tuuled. Teisipäeval sõitsin peale tööd Viimsisse kohtuma Anne & Stiili reisiblogija Lauraga. Milline kohtumine! Tundsin, nagu teaksin seda tüdrukut juba lapsepõlvest saadik. Nii särav ja elujõust pakatav! Jälle tabasin end mõttelt, et meie ellu tulevad inimesed saatuse tahtel ja mingi põhjusega. Laura tuleku põhjusest sain juba vähem kui tunniga aru. Mul on tunne, et me saadame korda veel suuri tegusid!
Tegelikult on meie avatus elule ja ideedele täpselt nii suur, kui suur on meie hirm. Ma hakkan mõistma päev-päevalt, et elus ei ole mitte ühtegi võimatut asja. Kui tahan, siis teen, mis tahan. Kui tahan, siis lähen, kuhu tahan. Kui tahan, siis saan, kelleks tahan. Nii mõnus, kui saan idee, mille suudan hirmust mööda vaadates endale pähe istutada ja hakata selle suunas liikuma. Sammud on väiksed ja kas kõik läheb nii nagu ma vaimusilmas ette kujutan, ma öelda ei oska.
Mu elu on justkui saatuse käsiraamat, mille järgmise päeva peatükist saan teadlikuks alles siis, kui see päev on õhtusse veerenud. Kui huvitav on end kujutada näiteks järgmise aasta algusesse. Milline ma olen? Kas mu elus on selleks ajaks keegi, kellest ma kauaks lahkuda ei suudaks? Kus ma olen? Kellega? Mida otsides? Fakt on see, et unistused vabastavad. Mis siis, kui mingil põhjusel need kunagi ei täitugi! Mul taob vähemalt igal hommikul ärgates ''see miski'' kuklas. Ma proovin päev päevalt vormida parimat versiooni iseendast. Huvitav, millal ma valmis saan? Kui saan!
