See siin olengi mina midagi ette võtmas.
Ma olen viimased nädalad olnud natuke omast elemendist väljas, sihitu, natukene isegi kurb.

Olen tänaseks 27 nädalat rase, mu elu muutub peagi hoopis teistsuguseks, kui see on olnud siiani. Minust saab kahe lapse ema. Pean leidma mooduse hakkama saada vastsündinuga ja samal ajal ei tohi ma ära unustada ka oma suuremat last, kes jätkab sügisel oma kooliteed juba teises klassis. Tulemas on emotsionaalselt keerulised ajad ja hoolimata sellest, et oma peas olen selleks kõigeks valmis, olen ma ka natukene hirmul.

Ma tahaksin blogis oma muredest rääkida ja seeläbi n-ö koormat kergendada. Selleks need blogid ju ongi. Ometi ei ole ma nii julge, et teile siin karmis ja üliavalikus keskkonnas oma muresid kurta. Proovisin, mis ma proovisin, aga päris lõdvaks ennast lasta ei julge. Sellest tulenevalt olen otsustanud kolida oma blogiga tagasi Bloggeri keskkonda. Seal olen rohkem in charge ja sellest tulenevalt ka julgem.

Mul on niiiiiiii palju, mida uudishimulike lugejatega jagada, mille üle ma ise uhke olen, mille üle kurvastan ja mis mind närvi ajab. Ometi ei taha ma, et minu emotsioonid kellelegi jalgu jäävad või kedagi lausa pahandavad. Las loevad need, kes tahavad lugeda, eksju.

Usun, et ka paljud endised lugejad tunnevad puudust mu emotsioonipostitustest ja väikestviisi ülereageerimisest. Mina küll tunnen. Ma tahan vahel natukene draamat teha, sest see on lõbus. :)

Blogimist ma ei jäta. Blogimine on minu hobi ja see meeldib mulle. Ja oma blogimisstiili ma ka muuta ei kavatse, sest ka mu stiil meeldib mulle. Üleüldse olen enda jaoks üks igati muhe tädi. :)

Anne & Stiili toimetusele olen ma muidugi ääretult tänulik, et nad mind märkasid ja mulle sellise võimaluse üldse andsid. Olin väga meelitatud, kui nad minuga ühendust võtsid ja siia blogima kutsusid. Ma tundsin ennast kellegina. Kellegina, kellel on midagi teistsugust pakkuda. Ma ei kahetse ühtegi siin tehtud postitust ja ei pea viha ka ühegi kommenteerija peale.
Kogu kogemus on kokkuvõttes olnud positiivne ja võib vist isegi öelda, et hariv. Saingi teada, et selline asi mulle ei sobi ning enam ei pea oma peas üle mõtlema, et “mis siis kui…”.

Tänan kõiki, kes mu blogisse just tänu Anne & Stiilile jõudnud on. Jõudke minu blogisse ka edaspidi, kui minu tegemised endiselt huvi pakuvad.
Ja endistele lugejatele ütlen seda, et kohtume edaspidi juba tuttavas keskkonnas ja loodetavasti tihedamalt kui korra nädalas. ;)

Halleluuja ja hurraaa!

Üks etapp on saanud läbi, uus ootab ees.

Rasedalt ja vapralt edasi!

Tulge mulle külla Bloggerisse ja Facebooki!

Lugemisteni

Mariliis