LIISI BLOGI | Maakas pajatab: Tallinnas on raskem iseendaks jääda
Nagu näete, olen blogigraafiku veidi sassi ajanud, kuid sellegipoolest püüan olla tubli ja nädalas korra mõne kõik-nagunii-juba-teavad looga välja tulla.
Mul on endiselt hea meel, et mu blogi siiski loetakse. Vahel mõtlen küll, kellele ma seda jahu siin ajan, aga inimesi ikka jagub, kes lugeda tahavad. Loevad isegi need, kes tegelikult lugeda ei taha! See on naljakas, kuid ega ma ei peagi kõikidest maailma asjadest aru saama.
Eelmine reede viis mind Tartusse. Käisime emaga üle pika aja klubis jalga keerutamas! Oli see vast vahva. Nii oleks tahtnud kuulda räbalaks kulunud väljendit: Oi, kumb teist nüüd siis ema, kumb tütar on? Kuid kuna keegi sugupuud uurima ei tulnud, jäi antud loosung tõstmata. Tartus on lahe. Inimesed teistmoodi, soojemad ja sõbralikumad. Võrdlen siin antud hetkel Tallinnaga. Tallinnas on vist päris raske olla see, kes sa tegelikult oled, kuna ühiskond, tahad sa või ei taha, surub su raamidesse nii ehk naa. Ja et massi sulanduda, tõmbad maski ette. Tallinnas on üldises plaanis raskem iseendaks jääda.
Tartust koju jõudes tabas mind elu suurim hämming. Ma olin lahkudes teisel korrusel tule põlema jätnud. Aknad ka muidugi lahti. Mis te arvate, kes mulle vastu vaatasid? Ma siiralt ei liialda, kui ütlen, et tegemist oleks olnud nagu Madagaskari vihmametsaga. Tuba oli paksult putukaid täis. Kujutage ette kõiki putukaid. Ja siis kujutage neid ette minu kodus. Vähemalt kümme erinevat liblikaliiki! Heledad seinad ja lagi olid neist mustad. Hõõrusin imestusest silmi, lihtsalt seisin ja vaatasin. Miks minuga nii juhtus? Ma ei julenud magama minna, kuna kartsin, et nad ronivad mulle suhu. Võtsin siis tolmuimeja kell 6 hommikul kätte ja hakkasin imema! Pooled sain masinasse tõmmatud. Siis enam ei jaksanud. Pärast iluund tõmbasin ülejäänud ka imejasse. Õudukas!
Laupäeval oli Järva-Jaanis lahe üritus – Kummaliste Kulgurite Killavoor 2016. Me jõudsime peale lõunat, siis oli ametlik osa peaaegu läbi. Kuid õhtul oli ikka simman koos bändiga. Mulle nii meeldis näha, kuidas kohalikele meeldib, kui neil seal miskit vahvat toimub. Paarid vihtusid tantsu ja üldine melu oli tore. Külapeod on ägedad!
Pühapäeval sai kogu nädal ühe saunapeoga kokku võetud. Mul on hea meel, et viitsitakse veel korraldada igasuguseid istumisi. Üritan alati osa võtta, kuna nii tore on näha inimesi eelmistest töökohtadest, keda pole ammu näinud. Ja veel toredam on tunda, et üldjoontes läheb teistel ikkagi hästi!
Üks õhtu käisime jälle sõbraga rattasõidul. Tegime tee ääres peatuse, kuna silmasime üht vana mahajäetud talukohta. Võtsime puu otsast õunu ja lihtsalt puhkasime korraks. Järsku läheneb eemalt noor tüdruk jalgrattaga. Sõber tegi veel nalja, et vahi, äkki perenaine saabus koju! Ihihii ja ahahaa. Tüdruk jättis ratta samasse kohta kus meie ja sammus õunapuu juurde. Võttis ranitsa seljast ja hakkas õunu kotti toppima. Kogu see situatsioon oli nii naljakas, et kükitasin eemale maha ja naersin nii, et pisarad voolasid. See oli justkui stseen mõnest veel kirjutamata Eesti badass-mängufilmist. Kirjutan selle käsikirja sisse, kui asjaks läheb.
Sel nädalal jõudis kätte ka aeg teha kokkuvõte kuuajalisest ajurveda eksperimendist. Selle raames toimus väike fotosessioon Anne & Stiili kontoris Tallinnas. Vahel on tore Tallinnasse sattuda. Samas on sealt alati nii hea ära sõita ja mõelda, et küll on hea, et elan eemal, kaugemal, maal! Minu ja veel kahe tüdruku kokkuvõte on septembrinumbris olemas. Tahaks juba näha!
Täna sätin end esimest korda Paides toimuvale Arvamusfestivalile. Kõik räägivad, et see pidi nii lahe ja tšill üritus olema. Kui koju kätte tuleb selline festar, oleks patt lihtsalt mööda sõita. Oma silm on kuningas!
Täna ma meestest ja naistest jahvatama ei hakka, seega postitus sai üsna igav. Küll aga loodan, et ees on ootamas sellised sündmused, et kui ma need kirja panen, saan enimloetud lugude TOP kolme! Selle looga läheb aga paar nädalat aega, nii et hoidke kätt pulsil!
