Leila, Liina ja Lily Luik: supervõimetega kolmik

Mis tunne oleks elada, kui sind oleks kolm? Vastust aimavad maratonijooksjad Leila, Liina ja Lily Luik (28). Kui õdedest linateos vändata, saaks see olla ainult fantaasiafilm superkangelastest. Nii ulmeline tundub nende sarnasus ning võime koos ükskõik mida korda saata.

Artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2014. aasta juuninumbris.

Neli aastat tagasi läksid Eesti tuntumad kolmikud, omal ajal N-Euro taustatantsijate ja talendishow finalistidena elevust tekitanud õed Luiged ühe Eesti parima pikamaajooksutreeneri Harry Lembergi juurde. Uurisid ääri-veeri, ega too neid treenida võtaks. Harry vaatas, et toredad tüdrukud, las proovivad! Mõni aeg hiljem tulid kolmikud järgmise jutuga: nad soovivad kõik koos 2016. aastal Rio de Janeiro olümpiale maratoni jooksma minna! Kogenud treeneril tuli selle peale naer peale, aga poolteist aastat pärast treeningute algust vaatas ta olukorda juba märksa tõsisema pilguga.

Ka meil pole põhjust õdede ambitsioonides kahelda. Tänavune olulisim jooks ootab ees augustis Zürichis, kus toimuvad Euroopa meistrivõistlused. Praegu on maratonil osalemise normi ehk 2 tundi ja 45 minutit täitnud Leila, kelle isiklikuks rekordiks on 2:37, ning Liina, kelle parim aeg on 2:40. Lily edukaimaks tulemuseks on 2 tundi ja 50 minutit, millega ta jääb praegu napilt joone taha.

Mõista, mõista, kes on kes?

Kohtun õdedega Tartu Ülikooli spordihoones. Suures sisehallis lööb soe niiske kummilõhn hinge kinni. Kõrgetelt lagedelt kajavad vastu tumedad mütsatused ning hõiked. Kui väljas on maru ja lörts, siis on just see koht Leilale, Liinale ja Lilyle teiseks koduks. Nad on veel väiksemad ja sitkemad, kui piltide järgi aimata võis. Kõigil jalas treenitud säärelihaseid paljastavad liibuvad teksad, varba otsas mugavad tennised ja palgeil päevitus. Seame ennast sisse nõupidamisruumis, kus seinu katavad kiiskavate karikate rivid. Et mitte tüdrukuid segi ajada, jätan püüdlikult meelde, kes kus istub.

Kõige lühema soenguga on Liina. “Tema on kõige jonnakam, tahab teha alati rohkem kui vaja,” tutvustab treener. Liina on lahtise ja sõbraliku olemisega, lõual on tal sünnimärk, mis teeb ta õdedest eristamise hõlpsamaks. Mööda ta käsivart lendavad kolm tätoveeritud luike. “Eks nad Rio poole suunduvad,” naerab Liina.

Siis Lily, kelle juuksed on kõige heledamad ja pikemad. Ta vaatab tõsiselt otse silma ning kui teistega oleme iseenesest sinatama hakanud, siis tema kasutab kindlameelselt teie-vormi. “Lily on kunstnikuhing,” iseloomustab treener õde, kelle üks lemmiktegevusi on maalimine. Kunst on südamelähedane ka Leilale, kes jätab teistest pelglikuma mulje. Ka intervjuuga ei taha ta alustada enne, kui õed kõrval istuvad. Harry meelest aga teadvustab just Leila spordis teistest selgemini, mida ta teeb ja tahab.

Tüdrukud räägivad, et tegelikult on Leila näo poolest emasse, Lily emapoolsesse vanaemasse ja Liina isaemasse. Puhken naerma, kuni märkan kolme jahmunud silmapaari. “Te ju tegite nalja?” võtan tuure maha. “Ei...” vastavad õed kõheldes ja üksteisele otsa vaadates. Need omavahelised pilgud – küsivad, nõustuvad, vastuvaidlevad, abiotsivad, vandeseltslaslikud – saadavad kogu meie vestlust.

Vetelpäästjatest jooksjateks

Maratoni jooksmisega on nii, et tippu jõudmiseks ei peagi väiksest saati palehigis rabama, oma valiku võib teha märksa hiljem. See on vintskete ala. Kümmekond suve tagasi pani kolmikute kolleeg rannavalvest tähele, et õdedel on kerge kehaehitus, nii sobiv pikamaajooksuks. Sel ajal töötasid piigad suviti Emajõe ja Anne kanali ääres vetelpäästes, kus tuli sageli lastega trenni tehes mööda rannariba lipata. Esialgu ajasid õed vastu, et mis nüüd meie, aga üsna pea hakkasidki üheskoos sörkimas käima.

2009. aastal läks Liina esimest korda Tallinna sügisjooksule. Lily saatis teda rattaga kõrval. Õe kannatuste nägemine ei mõjunud sugugi innustavalt. Mitu korda olid Liinal lihastes krambid, nii et ta viskas ennast selili maha ja siputas käsi-jalgu. Kõhus hakkas keerama ja tundus, nagu poleks eluilmas võimalik finišisse jõuda. Sellest hoolimata tahtis ta juba natuke aega pärast raja läbimist uuesti proovida – sedapuhku koos õdedega.

Leila, Liina ja Lily veedavad värskes õhus aega kõvasti rohkem kui üks keskmine eestlane. Kohe, kui ilm lubab, näeb neid kas laululava juures või Emajõe ääres. Kuna Eesti ilm on, nagu ta on, siis viibivad nad igal talvel vähemalt paar kuud jooksulaagris mõnel soojal maal – Keenias või Portugalis.

Kõrvetava päikese all

Kahjuks jõudsid sel talvel Aafrikasse ainult Liina ja Leila, sest Lilyt tabas sügisel vigastus ning ta oli sunnitud mitu kuud jooksurajalt kõrvale jääma. Trennikohana kiidavad õed Keeniat taevani. Võib arvata, et see on omaette vaatepilt, kui väiksed valgepäised tüdrukud pikakoivaliste mustade jooksjate kõrval mööda punasetolmuseid teid lippavad. Peale hea kliima on boonuseks seegi, et pisikeses külas, kus nad peatuvad, polegi muud teha kui ainult harjutada. Pole ahvatlusi käeulatuses nagu turistide armastatud Portugalis.

Kõva trennimahv sobib Luikedele. Keeniaski juhtus sageli, et samal ajal kui laagris olevad poisid puhata tahtsid, utsitasid tüdrukud muudkui tagant, et noh, teeme veel paar kilomeetrit. Treeneri sõnul ongi neidudega kaklemist peamiselt seetõttu, et nad tahavad liiga palju teha. Eks ole tegutsemistahe seotud ka sellega, et õed ühise tiimina eesmärkide poole liiguvad. Keegi ei taha ju olla kehvem või laisem kui teised ning see sunnib pingutama.

Lily elas vahepeal ligi aasta Tallinnas, kus töötas Lääne-Tallinna keskhaigla laboris bioanalüütikuna, istus aparaatide taga ja analüüsis kudesid-rakkusid. Õdedest eemalolek hakkas aga kiirelt mõjutama ka tema jooksuharjumusi ning üsna pea jäi trenn tagaplaanile. Igatsus õdede järele oli suur ja pidev ning nii veetsid nad tunde telefoni otsas. Lily koliski üsna pea tagasi Tartusse ja hakkas siin uuesti trenniga peale.

Ka Liina elus on olnud üks periood, kus ta õdedest eemal elas. Pärast keskkooli lõpetamist läks tüdruk Viljandi Kultuuriakadeemiasse tantsukunsti õppima, samal ajal kui õed Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis bioanalüütiku eriala valisid. Ka Liina kippus nii pea kui vähegi sai Tartusse tagasi, sest kõige kallimad olid ju siin.

Kuhu mehed mahuvad?

Kui õed nii palju ninapidi koos on, tekib paratamatult küsimus, kas suhete ja meeste jaoks ongi aega ja ruumi. “Muidugi on!” vastavad nad kooris. Ehkki kohe tunnistavad nad sedagi, et nii ühe kui ka teise noormees on mõnikord siiski pahurdanud, kui õekesed poistega koos olemise asemel hoopis isekeskis aega sisustavad.

Leila elukaaslane tegeleb aerutamisega ning Lily noormees on keskmaajooksja. Kuna Lily kallim elab Viljandi lähedal maal, veedab naine üsna palju aega seal. Maaelu istub talle hästi. “Nii mõnus, tõused hommikul üles, kuulad linnulaulu, käid jooksmas,” kiidab Lily ning räägib, kuidas nende suvehommikuseks rituaaliks on ka ujumine kohe maja kõrval asuvas järves.

Liinal praegu kaaslast pole, tema pikaaegne suhe sai lõpu sel kevadel. Ta tunnistab, et üks lahkumineku põhjustest oligi see, et erinevalt õdede kaaslastest ei olnud tema noormees sportlane. “Poiss peab olema kõrval ikka selline, kes meie elustiilist aru saab,” tunnistab Liina. Üsna keeruline on olla koos inimesega, kes mitu kuud aastast kaugel laagrites või võistlustel viibib. Kui Liina boyfriend eelmisel aastal Tartust Tallinna kolis, jäi koosolemise aega veelgi vähemaks, sest juba treeningute pärast ei tahtnud naine ise pealinna kolida.

Sama ala inimesed oskavad kergemini üksteist mõista ja väikestes asjades toeks olla. Näiteks saabus Anne & Stiili kaanefoto pildistamisele ühel hetkel kohale Leila elukaaslane, näpus kolm sushikarpi. Nimelt püüavad tüdrukud kindlatest söögiaegadest kinni pidada ja nii tuligi seekord keset fotosessiooni einestada. Suhete toimimise seisukohalt pole väheoluline seegi, et Leilal ja Lilyl on võimalik aeg-ajalt oma kallimatega koos reisida. Kuna Leila noormees on ka massöör, siis saab tema vajadusel õdedega nii treeningutele kui ka võistlustele kaasa sõita.

Ma ei saa küsimata jätta, kuidas ikkagi poisid kolme täiesti sarnase tüdruku seast selle oma ja õige üles leida suudavad. Selgub, et asi on lihtne. Poisid ei valigi midagi, tüdrukud ise otsustavad. “Kes ees, see mees,” naerab Lily. Nali naljaks, tegelikult pole tüdrukutel siin kunagi huvide konflikti tekkinud. Vastupidi. Kui Leila tervisekõrgkoolis tulevase elukaaslasega tutvus, siis oli just Lily see, kes teda julgustas, et vaata, päris kena poiss, mine tee tutvust!

Koos, koos, ikka koos!

Meist väga vähestel on materjali selleks, et saada profisportlasteks. Peale heade füüsiliste eelduste läheb vaja ka tugevat tahtejõudu, vastupidavust ning tohutut töövõimet. Seda uskumatum tundub, et kolm õde korraga suudavad nii keerulisel alal läbi lüüa. Ent see on tüdrukute ulmelise sarnasuse jäämäe veepealne osa. Õdedega vesteldes tekib tunne, nagu ma räägiks tegelikult ühe ja sama inimesega, keda lihtsalt on kolm. Nende parimad sõbrad on samad, omapäi poodides kolades satuvad nad ühesuguseid riideid ostma ning ennast iseloomustades kasutavad peaaegu alati meie-vormi. Näiteks “me oleme väga kohusetundlikud”, “me pole kunagi suured pidutsejad olnud” või “meil oli väiksena tohutu lavahirm”.

Leila elab koos elukaaslasega omaette, Liina ja Lily on aga siiani vanematekodus, kuhu perekond kolis selsamal aastal, kui kolmikud sündisid. Kuna sel ajal oli Tartus juba ultraheliuuringute võimalus olemas, teadsid vanemad elumuutuseks ka valmistuda. Tüdrukud meenutavad isa juttu, kuidas too haiglasse naisele ja tütardele taksoga järele läks. Kõigepealt tõstis ta ühe pambu autosse, siis teise, siis kolmanda. Taksojuht küsis selle peale, kas mees kavatseb terve sünnitusmaja tühjaks tassida.

Kui paljudes perekondades levib spordipisik ühelt põlvkonnalt teisele, siis siin peres pole kumbki vanem suur spordiharrastaja. Ka õed ise käisid lapsena kergejõustikutrenni asemel hoopis muusikakoolis. Põhikoolis avastasid nad aga enda jaoks tantsimise, mis lennutas nad kõigepealt avalikkuse ette. Tüdrukutel polnud vaja ei tantsuringe ega õpetajaid. Piisas üksteisest ja MTVst nähtud Beyoncé ja muudest videotest, mille järgi samme õppida.

Ühel Koolitantsu konkursil märkas neid Marek Sadam N-Eurost, kes kutsus nad bändi esinema. Eri ansamblite tantsijatena veetsid nad sestpeale lugematuid õhtuid ja öid kontserdilavadel ning ööklubides. Lisaks sellele hakkasid ise trenne andma. Tüdrukute juhendatud trupid panid kinni kõik kohalikud tantsuvõistlused. Kui jooksmine järjest tõsisemaks muutus, kasvas lõpuks asi üle pea. Tekkisid olukorrad, kus pool neli hommikul saabuti kusagilt Eesti teisest otsast ööklubiesinemiselt koju, magati paar tundi ja järgmisel päeval mindi võistlustele. Kusjuures nad veel võitsid! Nüüdseks on nad tantsimise kõrvale jätnud.

Vigastused ja unistused

Tavaliselt on inimese kujunemisloos suur tähtsus eri kriisidel ja nendest läbitulemine on teadupärast väga isiklik kogemus. Ent siingi on tüdrukute läbielamiste identsus jahmatav. Esiteks tunnistavad nad seda, et ega neil suuri masendusi olegi olnud. Nad lihtsalt pole erilised stressajad. Ja teiseks: kõige raskemad hetkedki on neil ühe ja sama asjaga seotud – selleks on sportlase elu lahutamatu kaasnähtus ehk kõikvõimalikud vigastused. Näiteks jäi nii Leilal kui ka Liinal seetõttu terve eelmine suvehooaeg vahele. Nad olid just Moskva maailmameistrivõistlusteks valmistumas, kui Leilat hakkas vaevama puusapõletik ja Liinat kopsuhaigus. Lily jaoks oli aga just eelmine suvi üliedukas. Ta tuli Eesti meistriks lausa neljal eri distantsil. Paraku tabas teda sügisel enne Shanghai maratoni sääre väsimusmurd.

Ehkki sellised olukorrad nüristavad, pole see siiani nende ambitsioonikust kõigutanud. “Unistused on ju suured,” ütleb Lily ja teisedki on nõus, et see on üks suur eesmärk – Rio de Janeiro. Olümpiale jõudmine on piisav põhjus, miks ikka ja jälle endast maksimum anda. Mis aga pärast Riot saab? Perekonda ja kodu tahaks ju ka ühel päeval, leiavad kõik õed, ent samas ei taha jooksmisest loobuda. Ja miks peakski? Seda enam, et nii mõnigi suur maailma naismaratonijooksja on tippu tõusnud alles küpses eas pärast laste sündi.