“Esimest korda osalesin spordivõistlustel kuueaastaselt, võitsin pikalt ja... hakkasin nutma. Rõõmust. Olen võitlejahing. Pärast 9. klassi lõpetamist tulin Tõrvast Audentesesse, kus paljudel teistel noortel sportlastel kadus eesmärk silmist. Mina võin ühe käe sõrmedel üles lugeda need korrad, mil käisin peol. Tulin treenima, et saada paremaks ja lõpuks olümpiavõitjaks. Lapsepõlves naerdi see jutt välja, aga olümpiastaadionil võistlemine muutub reaalsuseks, kui väga tahad.

Sel aastal läksid lahku mu teed treeneriga. Emotsionaalselt mõjus see väga raskelt. Tiimi tähtsaim lüli peaks olema treener, kuidas sa lähed olümpia-aastale vastu ilma treenerita? Põhiküsimus on enesekindluse leidmine.
Võistlusnärviga hakkasin toime tulema alles eelmisel aastal. Olen käinud mitme spordipsühholoogi juures. Alguses arvasin, et asi pole nii hull, otsisin ise netist infot. Kevadisel kergejõustiku Teemantliiga etapil Shanghais vedas mind alt vigastus. Viskasin vaid 73 meetrit, mis tähendas kojusõitu. Olin nii pettunud! Polnud kedagi, kellega rääkida, istusin üksi hotellitoas ja mõtlesin, kas lõputu võitlus iseenda ja teistega ongi mu elu? Kurb, kui inimesed on sportlaste ebaõnne kommenteerides kurjad. Me näeme ju kõvasti vaeva.”

Edasi loe Anne & Stiili augustinumbrist.