EKSPERIMENT: Väljakannatamatu liiklus muutis ratturiks
Kõik algas sellest, et elu linnas muutus veidi elamatuks – teetöid on nii palju, et varasema 10 minuti teekonna jaoks oleksin pidanud kõigepealt kõndima trammipeatusse, seal ootama, sõitma trammiga, sealt kõndima bussipeatusse, bussiga sõitma ja lõpuks veel kõndima. Teetööd tegid ka autoliikluse üheks suureks ummikuks. Lahendus oli selge: tuleb hakata jalgratturiks ja sellega linnaliiklusse söösta!
Hawaii Expressis on ilusate jalgrataste valik nii suur, et vaevu oskasin valida. Lõpuks sai valituks Holymoly Solo Lady 3 valge ratas romantilise korviga. Juurde leidsin ka üliägeda kiivri, mis meenutas ratsakiivrit, aga justkui tviidist! Luku valisin kõva, olles viimasel ajal kuulnud nii palju lugusid rattaröövidest ja näinud Facebookis sõprade jagamisi, et nende ratas on uitama läinud. Poisid Hawaii Expressis on ülimalt abivalmid ja annavad väga palju häid vihjeid, mida meeles pidada.
Hilisel tunnil sõitsin rattapoest koju nagu pooletoobine – stiilse romantilise linnarattaga, suur punutud korv ees, ise riides aga nagu sportlane. Kõnniteedel üliaeglaselt sõites mõjus kiiver koomilisena nagu oleksin ma nelja-aastane, kes esimest korda ilma abiratasteta sõidab. Aga kuna olen elus sattunud igasugustesse äärmiselt ootamatutesse õnnetustesse ja korduvalt kiirabi õmbluslauale, ei tundnud ma ka mingisugust edevust, nagu kiivrita oleks lahedam.
Olen pärit maalt, kus rattaga sõitsin pidevalt – karjääri ujuma või kõrvalkülla koosviibimisele. Vahel ka lihtsalt üksi edasi loodusse, kus sattusin metsaveerel silmitsi jänese või rebasega. Teine eluperiood, mil palju rattaga sõitsin, oli Pariisis elades. Aga seal on kõikjal korralikud rattateed ja juhid harjunud ratturitega, seal võis tõesti rahulikult kiivrita liikuda – naised kleitides, mehed ülikondades.
Selle Holymoly ratta juures meeldib mulle eriliselt asjaolu, et saan sellel istuda sirge seljaga – ei pea kuidagi küüritama ja seetõttu tahaks pidevalt looduses liuelda.
Hommikusel ja õhtusel tipptunnil saab rattaga liikumine suisa lustiks – ummikus seisvatest autodest pidevalt mööda vuhiseda. Alguses nõuab natuke harjumist strateegiline mõtlemine – kuhu parkida, kuhu kinnitada, kuidas lifti mahtuda, mis teed pidi minna. Samas on see äärmiselt värskendav muidu stabiilses argipäevas.
Esimesel õhtul Hawaii Expressist koju jõudnud, avastan, et Moves liikumisäpp näitab mu rattal läbitud teekonnaks 3,6 km. Järgmisel päeval sups tööle ja sups koju näitab juba 6,6 km. See tekitab kohe elevust, et homme peaks natuke rohkem sõitma ja järgmisel päeval veel rohkem... Mõnus oli ühel päeval märgata, et kaal on oma suvise tõusmise lõpetanud ning jalgrattal olen läbinud juba 100 km! Uhkeldasin numbriga ka sõbranna eest, kes vaid kergitas kulmu ja teatas, et temal saab kohe sel aastal 1000 km sõidetud. On, kuhu pürgida!
