Liisu Arro: "Üldiselt on levinud arvamus, et mis sul viga, sul on ju sellised vanemad"
Haapsalus mereäärse villa hoovil asub keraamik Liisu Arro (35) ateljee. Praegu leiab tööpindadelt kõige enam voolujoonelisi valgustijalgu, peal paabulinnud, küülikud ja kes kõik veel. Tulekul on näitus ja loodetavasti Arro Keraamika viimine maailma.
Liisu, mis on su töös kõige raskem? Võiks arvata, et 30kilose keraamilise kraanikausi tõstmine põletusahju, kui oled ise nii habras ja kraanikausist mitte väga palju raskem... kuid ilmselt midagi veel?
Ehk see, kuidas teha loomingut, sellest ära elada ja jääda ikka iseendaks; mitte lasta kanda end sinna, kus lihtsam ja mugavam. Olen alati vastutuult rügaja olnud. Tunnen, et võib-olla on minul teistest lastest suurem vastutus hoida n-ö perepärandit (Liisu vanemad on kunstnikepaar Epp Maria Kokamägi ja Jaak Arro; tema õde Anni on kohvikupidaja ja kokaraamatute autor, vend Johannes filmitegija – toim). Osalt on see jube uhke tunne, teisalt istusin omal ajal EKA kunstiajaloo loengutes ja kuulasin, kuidas ema loomingut lahati päris üleolevalt ja valesti. Üldiselt on levinud arvamus, et mis sul viga, sul on ju sellised vanemad. Tegelikult teeme kõik rämedalt tööd, et hoida seda, mida oleme saavutanud. Muidugi on käärid ka seal, kes ma ise olen ja mida tahan ja kui palju järgin n-ö peremustrit.
Nüüd oled võtnud ette suure ülesande – investeerimiskeskkonna Fundwise abil kogud algkapitali, et viia oma looming seeriatootmisse.
Tõsi, tahan pakkuda kvaliteetset toodet, mis oleks hinnalt võrdväärne poes müüdavaga. Mu ainueksemplaridena valmiv looming on töömahukuse ja materjalide hinna tõttu kallis, nii et ma ei jaksaks seda ka ise endale alati lubada! Olen õnnelik, et fännid on mind vee peal hoidnud. Tarbekunstnikule on seeriatootmine justkui käepikendus. Plaanitav serviis koosneb kaheteistkümnest esemest ning on inspireeritud mu eelmisest näitusest “Talveöö unenägu”, kus leidub erksaid värve ja eksootilisi linde. Tulevaseks koostööpartneriks olen valinud Portugali tehase Vista Alegre, mis toodab portselani juba aastast 1824. Fundwise’i kaudu saab ettevõtmisse investeerida alates 151 eurost kuni 14. septembrini.
Ei saa jätta mainimata, kui väga sa oled oma ema moodi...
Tean! Õnneks pole mul sellega probleemi (naerab). Aga juukseid punaseks värvida ma ei saa, siis oleksin täiesti Epp Maria. Anni aga sarnaneb loomu poolest meie vanaemale Mummile (kunstnik Imbi Lind – toim), kes oli kõva pidutseja. Kord läks vanaisa (kunstnik Luulik Kokamägi – toim) Kuku klubisse uut aastat vastu võtma, Mummi teatas, et jääb koju. Ise aga viskas selga karvase vesti, need kehaosad, mis paljaks jäid, ehk jalad ja käsivarred määris mingi kleepuva möksiga ja puistas sulgi peale. Nõnda kostümeeritult astus Kukusse, ronis lauale ja lõi seal tantsu. Pärast Luulik kodus rääkis, et mingi hull naine oli temale tantsinud, ega jäänud lõpuni uskuma, et see oli Mummi!
