Electra: "Näen rõivastust kui vaikset suhtlusvahendit"

Alati stiilne Electra annab põhjaliku ülevaate oma stiilieelistustest alates kõrgmoest kuni kiirmoe ja kaltsukateni, alates monokroomsest minimalismist kuni ebatavaliste detailide ja lausa „kantamatute“ rõivasteni.

Iseloomusta oma riietusstiili.

Lihtne minimalism: sirgjooneline, ühevärviline, ebasümmeetriline, viimistlemata äärtega. Must nahk, indigo denim, valge siid ja linane, erinevate tekstuuridega, kuid katsudes alati pehmed materjalid. Näen rõivastust kui vaikset suhtlusvahendit ja lisavõimalust hetkest osa võtta. Riietus võimaldab märksa enamat kui varjata või võrgutada, sellega saab sõnatult kommenteerida, reageerida, protesteerida. Võin painduda erinevate moemaailma tuulte mõjul, muuta stiili vastavalt sotsiaalsele vajadusele või päevakavva sobituvaks, kuid pöördun ikka alati tagasi meestemoest laenatud konkreetsuse ja gootikast inspireeritud voolavate drapeeringute juurde. 

Mul ei ole tõmmet ühegi konkreetse ajastu suunas, pigem huvitab see, mida pole veel nähtud - kontseptuaalne, avangardne lähenemine moele, asjad, mis on alles idee tasandil. Artistlik, isegi transgressiivne rõivastus mõjub oma teravmeelsuses minu silma jaoks sama elegantselt kui klassika. 

Armastan kanda asju, mis on pealtnäha lihtsad, kuid mitte tavalised. Nagu huvitaval lool, peab rõivaesemel leiduma mõni ootamatu, ebatõenäoline detail; midagi võiks olla puudu, üle, lahti või vähemalt viltu. Näiteks ühel lemmikpluusil on vaid üks pikk varrukas ja lemmikpintsakul puudub osa seljast. 

Kui valdav enamus hindab moelavadele saadetut kantavuse järgi, siis minu tähelepanu köidavad just sellised asjad, mida peetakse kantamatuks. Nagu see Aldo Järvsoo poolt kunagi Supernoova moekonkursi jaoks disainitud teos, mida olen kandnud nii laval, peol kui õhtusöögil, kokku rohkem kordi kui ühtki teist "kantavat" kleiti. 

Kust riideid ostad?

Elustiilist tingituna on mul ilmselt keskmisest rohkem erinevaid vajadusi aga tunnen ennast nii, et tean, mille peale tasub kulutada ja kust otsida asju, mida vaja vaid üheks korraks. Pean lugu kiirmoest sama palju kui kõrgmoest, neil on erinevad funktsioonid. Tunnen end võrdselt õnnelikuna nii disaineri ateljees, suures kaubamajas, laomüügil kui kirbuturul. 

Sellest, et midagi meeldima hakkab, üksi ei piisa, pean suutma näha end seda kandmas. Ma ei väsi iial jahtimast vintaaži, üksikeksemplare ja sekkaritest materjali, millest midagi ümber teha. Tihti mõtlen, et mida see müüja küll arvata võis, nähes mind sellist asja ostma ... Äkki peaks seletama, et kaht ühesugust üheeurost jakki on vaja vaid nööbikomplekti pärast ning ka see seelik rändab tagasi kohe, kui olen voodri ühele teisele siirdanud. Õmmelda mulle ei meeldi ja päris nullist midagi valmis teha ei suuda, seepärast hangin pigem valmiskujul "toorikuid", millele käärid sisse lüüa, midagi küljest ära harutada  ja inspiratsioonist lähtuvalt tuunida. Enamus sellised "projekte" ei õnnestu või jäävadki ideetasandile ja rändavad lõpuks kogumiskasti tagasi. See on lihtsalt hobi, rohkem kui valmistulemust naudin neid idee- ja inspiratsioonipuhanguid.

Sinu lemmik-kaubamärgid?

Sattusin just hiljuti kaubamärke käsitlevasse vestlusesse, mille käigus avastasin, et olen lootusetult tüdinenud kõigist pikaaegsetest lemmikutest, isegi Agent Provocateur'ist. Ei saa siiski väita, et ostan nüüd vaid disaini, mitte brändi, kuna kogu spordivarustus kannab kolme triipu. Enamus sellest ka Stella McCartney allkirja, kuid isegi ilma viimaseta on Adidas alati olnud ainus kaubamärk spordi- ja vabaajamaailmas, mille disain mulle sobib, imago ja sõnumiga suudan samastuda ja mille logo olen nõus kandma. 

Teine kaubamärk, millele igavest truudust vanduda julgen, on Iittala. Geniaalselt funktsionaalne ning läbimõeldud disain, millest on eemaldatud kõik üleliigne, mis lisab oma kättesaadavuses igapäevaellu luksust ja mille kasutamine on puhas rõõm.  

Mis värvigamma su riidekapis valitseb? 

Monokroomne, peaaegu monotoonne. Süsimust, palju erinevaid halle ja valgeid. Lisaks neutraalseid puudri-, kivi- ja ihukarva toone, mida kombineerida hetke lemmik moevärviga, mis on teadagi "uus must". Teist suve järjest on uueks mustaks taevasinine. Kui otsida, siis leiab veel erinevad siniseid ja üksikuid mälestusi eelmistest uutest mustadest, kuid need harvad värvisähvatused leiavad harva kasutust. Kui mõni üksik suveriie ja üks kingituseks saadud mantel välja arvata, ei leidu mu rõivavalikus pea üldse mustreid. 

Milliseid ehteid eelistad?

Ehteid, mis pigem sulanduvad riietusse või täiendavad seda. Pigem läige kui sädelus, ebatavalisus kui klassika. Pärast ülepaisutatud statement-ehete pikka võidukäiku on tuju puhaste joonte ning minimalistlike, geomeetriliste vormide järgi. Sosin-haprad sõrmused ja ootamatult õrnad käevõrud mõjuvad sama kõnekalt, kui suured ja silmatorkavad.

Mis sinu meigis on su „kaubamärk“?

Mõned aastad tagasi pani mind jahmatama pildiallkiri "Electra, kelle kaubamärgiks on punased huuled". Olen alati keskendunud silmadele ja huuled pigem värvimata jätnud. Kirkad huulevärvid olid siis aga tärkav trend ja mõjusid ilmselt nii silmatorkavalt, et juba teist korda kandes äratuntav efekt tekitada. Reaalsuses katsetasin huulevärvidega väga lühikest aega ja läksin ruttu neutraalse läike juurde tagasi.

Ja kuigi pole kahtlustki, et makeupil võib olla vaat et maagiline jõud, pole ma osanud seda eneseväljendusviisina kasutada. 

Ilumaailmast laiemalt aga hall küünelakk.  Tumedatest graniidist ja märjast asfaldist suitsuhalli ja peaaegu valkjani, hallikast liivast tolmuse roosani – olen erinevaid halli- ja halliseguseid toone kandnud juba nii kaua, et võib kaubamärgi staatusesse tõsta küll.  

Mis on su lemmikstiil interjööris/disainis? 

Modernne, funktsionaalne minimalism. Sirged graatsilised jooned, neutraalsed toonid, avatud, avar ja puhas. Perfektne disain on minu jaoks kui lõpetatud lugu. Selline, millele pole mitte midagi lisada, sest kõik on öeldud lühidalt ja sõnu hästi valides. Valged seinad kui tühjad lõuendid, looduslikud materjalid, soe puit, helehall kivi, maalähedane hoiak ja hubane vaoshoitud elegants, millel pole ühtki liigset detaili. Mööbel olgu kui eraldiseisev kunstiteos või sulandugu nähtamatult taustaks. Materjalid ja pinnad peavad olema praktilised ning kergesti puhastatavad.  

Kas ostled netis? Mis on seal sinu lemmikpoed?

Netis šoppamine on küll pealtnäha mugav, kuid siiski väga ajakulukas ja tundub et selle aja, mis võis varem Farfetch'is või Yoox'is ringi vaatamisele kulutada, röövivad nüüd Pinterest ja Instagram. Netiostud jäävad aina harvemaks, tellin vaid seda, mida pole võimalik teisiti hankida ning kogemus on õpetanud pöörama esmajärjekorras tähelepanu tagastustingimustele.

Mida su garderoobis on liiga palju, mida liiga vähe?

Võin hetkel oma garderoobi funktsionaalsuse üle rõõmustada. Kui just tahta vigu otsida, siis harva kasutust leidvate ebamugavate kõrgete kingade juurest. Mugavaid jalanõusid võiks alati rohkem olla. Vahel tunnen, et liiga palju on õrnu materjale nagu siid ja kašmiir ning sedalaadi emotsionaalseid investeeringuid, millest oleks kahju rikkumise korral lahkuda. Ja muidugi, garderoobis võiks alati olla rohkem ruumi. 

Mis on hinnalisim asi sinu garderoobis/kodudisainis? 

Üks väike must nurgeliste õlgade ja lipsudest taskutega pidulik Givenchy Couture'i jakk, mille usun pärinevat aastast 1996 ning mis istub imekombel kui valatult. Selga pannes tekib iga kord tahtmine teada, kes see täpselt minu mõõtu naisterahvas küll oli, kes ta kunagi John Gallianolt tellis ning mis imeasju ta veel kapist välja visanud on. Leidsin selle jaki aastaid tagasi ühest teise ringi poest sümboolse hinna eest. Ainuüksi sildi nägemine mõjus mulle kui moearmastajale nagu lotovõit. Couture'i hindu ei avaldata kunagi, see on ülim luksus, mida ei saa investeeringuna käsitleda ei klient ega moemaja ning kuna iga ese on tellija mõõtu õmmeldud, pole ka järelturgu, mis võimaldaks nende rõivaesemete reaalset väärtust hinnata. Inimese jaoks, kes selle tellimustöö eest kord tuhandeid maksis, muutus ta üsna ruttu väärtusetuks, mina aga ei loobuks sellest lihtsalt sülle kukkunud leiust mitte mingi hinna eest. 

Sarnane on lugu ka mu vintage disainklaasi kollektsiooniga – tarbekunsti väärtus on äärmiselt suhteline ja lõppfunktsiooni üle otsustab kasutaja. Kuna neid 1970ndatest pärinevaid Tapio Wirkkala kuumaastikust inspireeritud "Lunaria" kausse (mida mõni kasutab tuhatoosina) ei toodeta juba pea 30 aastat, ongi ainus võimalus taolisi, minu jaoks hindamatu väärtusega aardeid leida, kaevates regulaarselt kohtadest, kuhu sattuvad asjad, mida enam ei taheta ega osata hinnata.

Vaata rohkem pilte Electra stiilieelistustest Anne & Stiili septembrinumbrist!