LIISI BLOGI | Maakas pajatab: Sünnipäevafestival ja konn-prints
Mu sünnipäevapidustused saidki lõpuks läbi. Suvi sai läbi. Lastel saab koolivaheaeg kohe läbi. Aga kindlasti on ka palju asju, mis alles algavad!
Näiteks tavaline, kauaoodatud rutiin, mida koolilaste vanemad juba suve keskel pingsalt ootama hakkasid. Mul küll keegi kooli ei lähe, kuigi Ruudile kuluks see kindlasti ära, kuid mul on ka veidi hea meel, et nüüd loksub elu jälle mõnusalt rööpasse, mis kindlasti ei tähenda kodu-töö-kodu režiimi. Väike teater või kontsert peaks samamoodi päevakavas olema nagu hambapesu. Ikka selleks, et end argiellu ära ei kaotaks!
Ruudil võeti teisipäeval kotid maha ja ma nii loodan, et ta muutub nüüd vähe inimlikumaks. Poole kohaga õuekass on rohkem tema teema, kuid õnneks magamas käib ikka toas. Ja mitte minu toas. Ta on sujuvalt alumise korruse rahva omaks võtnud ja väga enam teisele korrusele minu juurde ronida ei viitsi. Samas peaks, kuna ma hetkel kuulen, kuidas üks hiirepoiss seina sees kipsi krõmpsutab. Hakkavad ju sindrinahad nüüd külmaga tuppa pressima!
Ma tegin sel aastal oma sünnipäevast korraliku festivali. Neljapäeval töökaaslastega, reedel emaga jälle Pärnus ja 2 Quick Stardil, laupäeval enda juures kodus. Lubasin suure suuga, et teen kuulsust koguvat kohupiima-iirisekooki. Loll olin, aga kui juba lubasin, siis... Tuli kokku keerata see kook! Olin laupäeval graafikust korralikult maas. Koogi tegin pooleldi vihaga ja vandudes, kuid maitses lõpuks õnneks ikkagi hea! Paljud ei saanud tulla ja täiesti loogiline, alati tuleb muid asju ette, kuid mulle tundub, et sünnipäeva pidamine polegi enam vist nii popp kui enne. Teeks järgmisel aastal endale teistmoodi kingi ja läheks õige reisile? Paneb mõtlema.
Kinke sain palju toredaid, kuid eluks ajaks jääb meelde naabrinaise oma. Tal lihtsalt on alati nii lennukad ideed! Ulatas mulle karbi ja ütles, et ta ei saa kodus enam õieti murugi niita, kuna meie õue asukad on kõik tema juurde kobinud. Avasin karbi ja – kärnkonn! Paks nagu lumepall! Aga samas nii nunnu. Naabrinaine soovitas talle musi teha, äkki muutub printsiks. Ajasin juba huuled suudluseks prunti, sest kes siis päris oma printsi ei tahaks, kuid üks härra sünnipäevakülaliste seast hõikas ruttu vahele: ''Tal ei lähe seda tarvis!'' Kellel vajus sellise mõtteavalduse peale sahtel lahti, kellel jäi kinni, mu meelest päris badass meesterahvas, suu peale pole kukkunud! Et siis printsi leidmiseks ei peagi konnapoisse musitama? Päriselt? Vau!
Pühapäev oli mõnus. Peod olid peetud. Rahu majas. Hommikusöögiks olid eelmise õhtu maitsvad jäänused ja juurde väike grill. Kuna ilmaga oli vedanud nii laupäeval kui ka pühapäeval, tuli vend mõttele minna Väinjärvele sealt kõige kõrgemast tornist alla hüppama. Kardan kõrgust, kuid see tunne, mille sealt vette hüpates saab, kustutab hirmu. Me olime seal päris kaua. Lõpuks oli tibutagi seljas, külm nahavahel ja huuled lillad. Jackpot oli muidugi idee minna jäätist ostma. Seisime kassas nagu kaks segadusse sattunud pingviini oma jäätistega. Vend ütles, et jäätis pole vist ikka kõige parem mõte. Suva. Tegime jätsid ja läksime koju päevitama. Uskuge või mitte, päike võttis! Polnud ammu vennaga kahekesi koos midagi teinud või kusagil käinud. Mulle meeldiks, kui selliseid spontaanseid või kasvõi planeeritud tegemisi oleks rohkem ja ma proovin selleks kindlasti tulevikus rohkem aega leida.
Minu puhul nii tavaline, et sügise hakul tuleb suur isu trenni tegema hakata. Nii ma siis püüangi end kuni kevadeni vormida. Siis kaob trenniisu ära ja suvi möödub kõhtu sees hoides. Täna käisin elus esimest korda venna kingitud hantlitega jooksmas. Ma pole kunagi hantlitega jooksmas käinud, kuigi olen näinud, et seda tehakse. Need on ainult poolekilosed, they said. Mul endal on karvane tunne, et ma pesen vist homme varvastega juukseid, sest juba annab tunda, et need käed homme ajuga koostööd ei tee.
Neid esimesi kordi muudkui juhtub ja juhtub. Täna koju sõites ajasin esimest korda elus looma alla. Paks pehme kährikupoiss. Nii kahju oli, et pidasin auto kinni ja hakkasin töinama. Nõmedad on sellised asjad! Ja elus on tegelikult palju veel nõmedamat, kuid mida rohkem kuulen, et kellelgi ei lähe just nii hästi kui peaks ja võiks, seda enam leian, et tuleb lugu pidada sellest, mis on. Mul on armsaimad sõbrad, parim pere ja nunnu Ruudi. Kõik hea tuleb su juurde just siis, kui seda kõige vähem oodata oskad. Nii et ära oota, vaid ela!
