Beatrice: "Kunagi saa eeldada, et see kodu või mees või tervis jääb alatiseks."
Kes muu võiks olla Anne & Stiili sünnipäevanumbri kaanel kui mitte Beatrice? Naine, kes kaunistas ajakirja Stiil esikaant juba 20 aastat tagasi ning on lasknud sellest ajast peale oma andeil ja stiilil särada.
Beatrice (46) on nii enesestmõistetav nähtus meie kultuuriruumis, et esmapilgul ei meenugi, kust ta tuli või mis tema lugu on. Aastal 1993 tegi ta julge popkunstinäituse “Soul & Body” ning sellest hetkest ei ole tal lastud kordagi pildilt kaduda. Kuni tolle, oma esimese näituseni oli ta olnud kunstnike ja kunstitudengite modell.
25aastasena alustas Beatrice fotomodelli karjääri Milanos, kus pidi alguses oma kulul elama, sest vanust oli liiga palju ja pikkust liiga vähe (173 cm), et välismaa agentuurid temaga täit riski võtta julgenuks. Kahe nädala pärast oli ta juba ajakirjakaanel ning tema elu virvarr pole hetkekski raugenud.
Kuigi Beatrice joonistab ja maalib, on tegelenud moeloominguga, juhib modelliagentuuri ning šampanjatuba ja restorani, kus ta ise ka kokkab, on osalenud laulusaates ja kandideerinud riigikokku, ei ole üldsus üle saanud tema eraelust. Miks? Sest ta on justkui olend mõnest teisest ajastust, teisest kultuurist, kes peab kõiki inimsuhteid ja lahkuminekuid elu normaalseks osaks ega arva, et sel teemal tuleks head nägu teha ja teeselda, et kunagi muresid pole. Tal on lapsed Uma Sofia Grazia (11), Balthazar Serafim (12) ja Simona (28) ning lapselapsed Ramses (8) ja Bibbi Zemfira (2). Beatrice viies abikaasa on kunstnik ja disainer Ed Labetski (34), kellega suvel tähistati viiendat aastapäeva.
Kes ei riski, ei joo šampanjat
Tema ema pandud eesnime hääldatakse Beatriitše, ise valitud perekonnanime sellega riimuvalt – Feniitše. Fenice tähendab itaalia keeles fööniksit, muinasjutu imelindu, kes tõuseb tuhast tugevamana kui kunagi varem. Täpselt niisamuti on Bea korduvalt läbi põlenud ja puhtalt lehelt alustanud – uues riigis, abielus, kodus, firmas, erialal.
“Elus pole ükski asi kindel,” nendib ta. “Ei saa eeldada, et see kodu või mees või tervis jääb alatiseks. Muutuste tuules, ebastabiilsel ajal inimene areneb,” arutleb ta. Beatrice pilk eksleb tema kunstipäraselt vaatamisväärses restoranis-šampanjatoas Mull, mis on ühtlasi ta koduks olnud pea kümnendi. “Ei tasu mingeid asju üle tähtsustada. Jah, see kodu on armas, aga samas väga erinevat moodi saab elada. Kinnihoidmine millestki-kellestki... ei ole mõtet. Kõik on, nagu on.”
Keisrinna uus nahk
Kahtlemata on Beatrice mõjutanud vähemalt ühe põlvkonna iluideaale. Tema pilte uurides või temaga kohtudes ei aimaks ealeski, et tema lugu polnud isegi mitte inetust pardipojast, vaid pigem printsessist, kes koleda needusega moondatud. Noorena põdes ta rasket nahahaigust, mis tähendas, et ta nahk pidevalt maha koorus. Üleni marraskil ja vermeis, pidi ta palju aega haiglates veetma ja nii ei tekkinud ka sõbrad lihtsalt.
Ema-isa ja vend kolisid aastateks Leetu, jättes põdura lapse Meriväljale vanavanemate kasvatada. Bea määris end aastaid sisse haisva salviga, kuni nahk lõpuks peale jäi. Nagu sellest veel küll poleks, oli ta ka nii raskelt astmahaige, et sattus kahel korral reanimatsiooni. “Mäletan, kuidas seisin umbes 11aastasena paljalt kusagil Moskva auditooriumis tudengite ees ja arst näitas kepiga mu “haigusest deformeerunud” keha, selgitades tulevastele arstidele, kuidas sellest “isendist” kunagi normaalset naist ei saa.” Võime vaid ette kujutada, mida selline lause tundlikus eas tütarlapse jaoks tähendas.
Loe edasi septembri Annest & Stiilist!
