LIISI BLOGI | Maakas pajatab: Ole inimene, tule räägi oma nime alt suu puhtaks
Teie ees on minu selle aasta 32. osa ja see on antud kohas minu viimane. 32 osa tähendab 32 nädalat, mil olen toonud teie ette oma kolimise loo, lahkumineku loo, poes käimise lood, peol käimise lood ja nii edasi. Kuklas taob juba ammu, et Liisi, astu samm edasi, otsi uus rada, mida talluda. Ja lükke selleks andis üks lihtne vestlus vana tuttavaga ja tehtud see ongi.
Loodan, et teil oli vahva lugeda minu maale kolimise lugu, kuigi tegelikult ma ju polegi päris põline maakas. Mul pole lehmi, kakaseid kalosse ja ma elan suure tee ääres. See nüüd ka siis mõni asi? Kui ma nüüd aja maha võtan ja vaatan tagasi möödunud aastale, siis ma poleks iial arvanud, et asjalood on täna nii nagu nad on. Et ma olen oma koha leidnud, et ma läksin sõbralikult lahku, et ma olen õnnelik ja meeldin endale rohkem kui iial varem. Et ma olen inimesena täna targem, et ma olen naisena kindlasti väärtuslikum ja arenenum, et ma olen teinud omad järeldused, et olen teinud tabu alla kategoriseeruvaid ''vigu'', elanud vahepeal pöörast ja silmi pööritama panevat elu, otsides iseennast ja lõpuks end ka leidnud. See on kreisi. Iga päev möödunud aastast on teinud minust selle inimese, kes olen täna ja mul on enda üle hea meel.
Mida ma edasi teen? Kirjutan. Kuid mitte maale kolimisest. See etapp on läbi elatud, elu maal läheb edasi, kuid kaua ma sellest jahun? Tegelikult ma polegi sellest juba ammu jahunud. Te näete, et mind tõmbavad muud teemad. Tagasiside sõpradelt, tuttavatelt ja võõrastelt on julgustav ja ma võtan riski ja muudan kurssi. Mind huvitavad mehed ja naised, koos ja eraldi, nende läbisaamine, omavahelised suhted, erinevused. Ma olen suve jooksul nii paljuga kokku puutunud, mis on puhas materjal, millega puhtalt lehelt alustada. Suhteteema on igavene.
Kõigest sellest on juba igas portaalis, ajakirjas ja ajalehes räägitud, aga see paelub endiselt. Kolad näiteks Delfis ja näed meeste või naistega seonduvat pealkirja. On selleks siis mehe erektsiooniprobleemid või naise peavalu, mis seksist kuuldes ägeneb. Sa klikid seda. Klikid ju? Klikidki. Mina klikin ka koos teiega. Kõik klikivad. Iga päev. Kogu aeg. Lootes teada saada midagi uut, kuid tihtipeale on seal ikka seesama vana jura, mida me juba 8 aastat tagasi samast kohast lugesime. Jutud suhetest, meestest, naistest paeluvad. Köidavad. Aegade algusest saadik ja aegade lõpuni. Ja ma riisun sellelt oma koore, sest mul on mõni lugu, mis kirjamusta veel näinud ei ole.
Olen aastaid arvanud, et kui midagi juba tegema hakata, siis täie rauaga, allahindlusi tegemata. Kui ma tahaks ühel päeval oma kohviku avada, siis sellest tuleks selline kohvik, et inimesed teiselt poolt maakera lendaksid kohale. Kui ma ühel päeval raamatu kirjutan, siis sellise, et esimene trükk müüakse nii kiiresti läbi, et keegi ei näegi. Ja kui ma Facebookis enda uuel blogilehel (Maakas pajatab) sissekandeid tegema hakkan, siis selliseid, et need intrigeerivad. Mis tähendab, et need on ausad. Mis tähendab, et need on minu mätta otsast vaadatuna kirjutatud. On asju, mida kõik teevad ja tahavadki teha, kuid millest kunagi oma nime alt ei räägita. Antud veebilehel saab iga Nipi Tiri haukuda ja möliseda, et on ikka lammas, kirjutab sellist jama. Aga ole inimene, tule räägi oma suu puhtaks oma nime alt ja alusta diskussiooni. Mind huvitab, mida teised mõtlevad ja arvavad antud teemadest, millest mina pajatada tahan.
Kiitus kiituseks, et Liisi, ajad õiget asja, tuult tiibadesse. Vaielge minuga. Avage uued vaatenurgad. Minul on ju ainult minu omad! Las ma õpin elult veel ja aidake mul õppida. Mul oleks nii hea meel, kui te koliksite mulle lõustaraamatusse järele. Te juba teate, kus ma elan ja mida mulle teha meeldib. Aga kui ma puhtalt lehelt nüüd alustan, siis mulle meeldiks teada, mida teie arvate, kuidas teie elate, mida teie silmad ja muud kehaosad näinud ja tundnud on.
Oma elu teiega jagamine on mulle nii palju andnud. Paksema naha, sest mind ei morjenda enam inimesed, kelle arvamus minu omaga lahku läheb. Lootuse ja rõõmu, sest positiivset tagasisidet on palju ja see on märk, et kellelegi läheb mu hülgemöla hinge. Mul on nii vahva elu. Põu on liblikaid täis ja edasi ainult täiskäigul, tagasi vaatamata ja ühtegi elatud päeva kahetsemata. Nii et, sõbrad ja vaenlased, nael kummi, kivi kotti, break a leg ja hasta la vista!
