Öö jooksul me muidugi maganud ei olnud, kuna sünnipäeva oli vaja uhkelt tähistada varajaste hommikutundideni. Phuket oli aga nii erinev minu eelnevast kogemusest Tais. Tänavad täis igast rahvusest ja iga nahavärviga inimesi. Kõikidest riikidest oleks justkui vähemalt üks esindaja kohal olnud.

Otse peolt tulnuna oli Thiagol mulle üllatus varuks. Hotelli asemel võtsime kell seitse hommikul suuna hoopis keset džunglit asuvasse Camp Chang Kalimi metsikuid elevante toitma. Üks asi, mida ma selle riigi juures armastan, on see, et ei või iial teada, mis järgmisel hommikul sulle varuks on. Nautisime üht meeldejäävamat päikesetõusu mu elus, ümbritsetuna metsikust loodusest.

Magamata, aga õnnelikult oli aeg kodinad hotelliruumist (mille madrats lausa proovimata oli jäänud) kokku korjata ja kuulsa paradiisisaare poole teele asuda. Phuketi ja Koh Phi Phi vaheline distants on 45 km ning selle läbimiseks praamiga kulub umbes 90 minutit.

Ilm oli palav ning praam noortest seiklushuvilistest ülerahvastatud. Särkideta mehed, bikiinides naised, backpackid seljas ning kohalik õlu Chang käes– ka meie olime massi sulandunud. Praamil kohtusime mitmete vahvate inimestega Jaapanist, Austraaliast ja Inglismaalt, kellega Phi Phi saarel hiljemgi palju aega koos veetsime. Samal ajal üritasin kiiresti otsida sobivat ööbimispaika – kuna selja taga oli kümneid magamata tunde ja uni tükkis nüüdseks juba vägisi kallale.

Valituks osutus linnast veidi kaugemal asuv Jungle Hill Bungalow. Hoolimata unetusest ronisime kohvritega läbi džungli viivat rada pidi mäe otsa. Higimull otsa ees, jõudsime lõpuks pärale, endal peas küsimus, kuidas me nüüd linnas hakkame käima, kui iga kord peab tapva kuumaga end hingetuks ronima. Hoolimata sellele oli meie džunglimaja midagi erakordset.

Phi Phi hämmastas mind. See oli hoopis midagi vastupidist sellele, mida olin kuuldust arvanud. Saarestiku rahvaarvuks on 2500 ja selle suurimad saared on Koh Phi Phi Don (9,73 km2) ja Phi Phi Lee (2 km2). Kokku hõlmavad saared 12.25 km2 .

Aastal 2004 laastas saari tsunami ja pea kogu Ko Phi Phi oli sellega pühitud. Tänaseks on aga peaaegu kõik taastatud. Siiski meenutavad kohalikud õudust, nagu see oleks juhtunud eile.

Massiliselt kuulsust kogus saar peale „The Beachi” filmimist 2000. aastal. 20. sajandi lõpul külastasid saart vaid vähesed seiklushimulised turistid. Turismindus saartel on viimase 15 aastaga tõusnud nii massiliselt, et selle all kannatavad Phi Phid ümbritsevad korallrahnud ja mereloomad.

Väiksemal saarel, Ko Phi Phi Leel ei ole mitte ühtegi majutusvõimalust. Ainuke võimalus öö saarel veeta on juhul, kui võtad kaasa telgi või veedad öö tähistaeva all – mõlemal juhul on elamus seda väärt.

Saare külastus on ideaalne elujanustele noortele, sest pidu käib hommikust järgmise hommikuni välja. Õhtuti on terve Koh Phi Phi Doni rannajoon lõbutsejatest tulvil. Külmaks ei jäta see pidu kedagi.