LAURA REISIBLOGI | Elu Londonis kui õudusunenägu
11. aprillil 2016 olin ma tulevikuplaanid endale nii selgeks teinud, et otsustasin Thiagoga Inglismaale kolida.
Olenemata sellest, et nende kahe kuu jooksul, mis ma teda tundnud olin, ei olnud me just kõige paremini läbi saanud. Kui aus olla, siis me võisime üksteist lausa vihata. Korduvalt olin ma tema juurest põgenenud ja endale vandunud, et ei lähe enam kunagi tagasi. Miski pani mind siiski meelt muutma.
Tema motiveerides mind kõrgelt lendama, aitas ta mul saavutada asju, millega ma ei oleks iial ilma tema abita hakkama saanud. Ta inspireeris mind enda edukuse ja ellusuhtumisega. Olles 26-aastasena üheksa maja omanik Londonis, tuli tal see tõesti hästi välja.
Niisiis kolisin mina Stratford City klaasist hoone 11. korrusele ja hakkasin tema firmas reklaamijana tööle. Eraldatuna rohelusest, eraldatuna kõigest sellest, mida kalliks pidasin.
Mitte iial polnud Eestist lahkumine olnud nõnda raske. Silmitsesin imeilusaid tärkavaid viljapõlde teel Tallinnast Riiga, kust pidi üsna pea lahkuma lend Londonisse. Viimastel nädalatel lahkumist kaaludes tundsin õlgadel tohutut raskust. Kas minna või mitte? Olin lausa vihikusse kirjutanud kolimise plussid ja miinused. Ma kahtlesin ja kahtlesin. Kahtlesin veel hetkel, kui lennukisse astusin.
Peale esimest nädalat leidsin end ihuüksinda nutmas. Stress ja pinge oli enneolematu. Thiago oli tõeline hirmuvalitseja. Ma võisin kõigega nõus olla, ma võisin vaikida, ma võisin end teha madalamaks kui muru – ikkagi tegin ma midagi valesti. Omal nahal sai selgeks, kuidas on 100 korda etem olla üksi, kui kellegagi, kes paneb sind end tundma, et oled üksi. Mitte kunagi üksinda reisil olles polnud ma olnud nii abitu ja ebakindel. Koduigatsus ei olnud minu puhul üldsegi tavaline.
Meil oli kolm korterikaaslast: Sup – tüdruk Indiast –, Micki – vaba ellusuhtumisega insener Hispaaniast – ja Hamsa – räpi ja hip-hopi armastaja Lõuna-Aafrikast. Nad olid minu ainuke põgenemistee sellest maailmast, mille lõi inimene kellega tuba jagasin.
Igal hommikul ärkasin mina temast neli tundi varem – selleks, et olla ja mõelda enda mõtteid. Üksinda viibimisest sai selle inimesega koos elades luksus, ta lihtsalt ei lubanud mulle seda.
Klaasist kortermaja katusel oli aed, milles Supiga tihti hommikuti maalisime, joogat tegime või mediteerisime. See katus saigi minu jaoks maagiliseks kohaks, tänu millele ma nõnda kaua vastu pidasin. Ma maalisin, ma lugesin, ma kirjutasin – kõike seda alati tema kõrval, aga eesmärgiga teise maailma põgeneda, põgeneda tema maailmast enda maailma.
Igas toanurgas oli arvuti, kus 24/7 kamina praksumine ja tuli mängis. Terve ruum oli dekoreeritud valgustitega, mis ka öösel põlema pidid. Kui ma hoolimata kõigest sellest siiski õhtul uinuda suutsin, siis pani ta kas suure projektori pealt seinale mängima “Kuidas mõjutada inimesi selleks, et kasvada rikkaks” või hakkas kõva häälega mõnda samateemalist raamatut endale ette lugema. Minu soovide austamine oli suur null.
Mingil hetkel ma mõistsin, kui olulist rolli mängivad inimesed, kelle sa enda ellu valid, nad mitte ainult ei ole vastutavad kogu sinu enesetunde, vaid ka reaalsuse eest. Olen veendunud, et iga inimene, kes meie teele satub, õpetab midagi. Mõni jääb kauemaks, mõni nii viivuks, et tema olulisust vaevu mõista jõuame. Tihti eristame ka kohti ja maid just nende emotsioonide järgi, mis sealsed inimesed meile pakkunud on.
Aprilli lõpus nägi Thiago, milline õnnetu inimvare minust saanud oli. Mul oli templist saadud päike ikka nööriga kaelas, aga see ei säranud enam nõnda eredalt. Otsustasime võtta ette reisi Portugali.
See ei jäänud viimaseks korraks, kui ma Londonisse kolisin, mitte ka viimaseks, kui sealt ära kolisin.
