EIA BLOGI | Kirju Buenos Airesest: Armumine esimesest uitmõttest

Mulle meenus täna, kuidas armunud inimesed teineteist “andunult” jõllitavad ja vahel õhkab üks: “Kus sa oled olnud kogu mu elu?”
See tuli mulle meelde, kui leidsin end mõttelt: “Kus sa oled kogu mu elu olnud, Buenos Aires? Kuidas ma sinust midagi ei teadnud? Me oleme eksisteerinud samas maailmas kõik need aastad...”
Selle peale nendib kas küsija ise või tema vastuarmunu, et ju me polnud siis varem teineteise jaoks valmis.

Ma ei plaaninud kunagi Argentinasse tulla. Ilmselt pool aastat tagasi vist isegi ütlesin sõbrale: “Ma ei usu, et ma kunagi Lõuna-Ameerikasse lähen. Nii palju on muid kohti, kuhu ma tahan reisida ja igale poole ju ei jõua.”
Ja siis äkitselt sel suvel, üsna nagu välk selgelt taevast (võib kinnitada sõber, kes seda hetke pealt nägi) ma hüüatasin: “Buenos Aires! Ma pean Buenos Aireses elama!”
Ta küsis, kas ma üldse tean, kus riigis see asub, aga mul polnud ka vahet, sest ma oleksin niikuinii läinud (tulnud!). Ta oli ilmselt kindel, et sinna see uitmõte jääb, kuni nägi mind nädal aega hiljem raamatukuhjaga: “Argentina”, “Hispaania keel 24 tunniga”, Jorge Luis Borges “Fiktsioonid. Aleph”, “Buenos Aires. A Biography of a City”, “Minu Argentina”, “Born in Buenos Aires”, Ernesto Sabato “Tunnel”, “For 91 Days in Buenos Aires”, jpt.
“Mis sa nendega teed?” küsis ta.
“Ma ju ütlesin, et ma lähen Buenos Airesesse!”

“Hulluks läksid või?” küsis kolleeg ja mulle meenus, et inimese isiksus ja soovid muutuvad üleöö tihti ajukasvaja tõttu. Lähedasemad sõbrad ütlesid: “Muidugi lähed,” või “Tead, see ei ole üldse nii loogiline asjade kulg kui sulle endale tundub.” (Matkapoe müüja pakkus: “Ennast leidma, jah?” Tahtsin küsida, miks mehed võivad lihtsalt kuhugi minna, aga naiste puhul on kohe #sööpalvetaarmasta? Ja miks ta üldsegi eeldab, et ma kadunud olen, ah?).

Kaks kuud pärast esimest mõttevälgatust maandusin ühel hommikul kell 6:50 Argentinas, taevas oli roosa. Väsimusest hoolimata oli võimatu mitte naeratada, sest – ma olingi siin.
Esimene nädal mööduski selle tunde all. Näiteks seisin Plaza de Mayol Casa Rosada ees, Catedral Metropolitana kõrval, kätte paistis ka see kuulus obelisk (mille kõigi kohta ma olin nii palju raamatutest lugenud, kuivtrenni teinud) ja mõtlesin: “Kas see on päris? Kas ma tegelikult, päriselt-päriselt, ausõna olengi Buenos Aireses ega kujuta seda ette?”

Veel üks asjaolu, mis selle kogemuse ebareaalsemaks muudab, on see, et siin on kevad. Talv lõppes, tuleb kevad ja siis suvi. Mul just oli kevad ja suvi, kuidas nad uuesti saavad tulla? Samas, mul läks see kevad ikka päris aia taha, ilmselt ongi hea, kui ma saan vigade parandust teha ja klassi kordama jääda, mõtlesin.
Ja siis ühel päeval nägin, et kõigil riidepoodide akendel on suured sildid: KEVAD-SUVI 2017. Oot-oot, misasja, ei ole veel kevad-suvi 2017, see on aasta pärast! Mis mõttes mul jääb lihtsalt sügis-talv 2016 elus nägemata?!

Kui ma ütlesin “Argentina”, ütlesid paljud, et see kõlab soojalt. Mhmh. Ma oleks kah arvanud... Aga ei, talve lõpp on. Need tujukad aprillikuu ilmad, kui päikese käes on ühel hetkel nii kuum, et võtad end särgi väele ja mõne tunni pärast on 11 kraadi ja vihma sajab. Kuna siin keskkütet pole, on mul toas seljas nii palju riideid, kui üksteise peale mahub (see üksainus kampsun on mul ka kaasas peaaegu kogemata...) Süütan siis gaasipliidil leegi ja keedan kahtlaselt pruuni kraanivett, et ennast seestpoolt teega soojendada.

Mõnusat sügist teile, kena kevadet meile!

Teie ajarändur

Fotod: instagram.com/eia_uus