EIA BLOGI | Kirju Buenos Airesest: Tunnista kaotust ja mine koju

Kuigi ma sõnakõlkse parema meelega väldin, tuleb mul väga erinevates olukordades kergesti üle huulte lause: “Selleks, et saada midagi, mida sul ei ole kunagi olnud, pead sa tegema midagi, mida sa pole kunagi teinud.”

Seetõttu paneb mind naeratama kõik see, mis siin teisiti on kui “kodus”, Eestis. Keskkütet ei ole, nii ärkan öödel, kus temperatuur on äkitselt õues 6 kraadi peale langenud selle peale, et lihtsalt liiga külm on, et magada. Panen jalga teise paari sokke, ja kampsuni alla pulloveri, keeran kõik sallid, mis tekki asendavad, kõvasti enda ümber kookonisse ja pistan oma külmetava nina ja peanupu samuti nende alla.

Hommikul kisavad 5:50 paiku mind ärkvele mingid neoonrohelised papagoi moodi linnud. Need paar sööginõud, mis mul on, on kaetud pruuni koorikuga, mille vesi kuivades kõigele jätab, ka vannitoa kraanikausile. Pesu tuleb pesta käsitsi pesuköögis (ja mul õnnestus elus esimest korda sõrmed VILLI pesta), mul on üks kõver lusikas ja üks roostes lusikas, dušš laseb kordamööda sahmaka keevat ja sahmaka jäist vett, nii et ma ainult kiljun ja hüppan, ning vesi voolab otse elutoa põrandale... ja see kõik paneb mind naeratama. Sest mis mõtet on sõita teisele poole maakera saama täpselt sama kogemust, mille kodunt saad?

Minu suureks pettumuseks selgus aga siia jõudes, et ma olen täielik hädapätakas. Millegagi ei saa hakkama. No ei julge isegi poes nelja õuna küsida, sest tuleb välja, et siin ei räägita üldse mitte seda hispaania keelt, mida mina enne reisi paar nädalat harjutada jõudsin (nagu maniakk, kes igas olukorras Tallinnas puristas algelist hispaaniakeelset kommentaari, näiteks tõlkes: “su beebi sööma põrand”) ja millegipärast mu aju hangus ära ja müüjatest aru ei saanud ja suutsin öelda ainult mökk-mökk.

Ma olin pidevas näljas, sest ei saanud aru, mis kell süüa antakse (mis mõttes saab lauda broneerida alles kella 23ks? Mul on kõht tühi kell 19!) ja kuna mu ainus pann tossas tulele pannes terve köögi sinist suitsu täis ja poes oli kõigel kõrvalmaitse (mis see on, kloor? formaldehüüd?! ja millal üldse pood lahti on, kuidas alati siesta on, kui mul on nälg?), ja mu veresuhkur oli ilmselgelt madal ja ma polnud kaks nädalat kellegagi rääkinud, olin ma teise nädala lõpuks enda peale vihane ja äärimiselt pettunud. “Mida sa mõtlesid, et sa siia tulid? Kujutasid ette, et lihtsalt tuled Argentinasse ja kõik on bueno?! Mine koju, sa ei saa hakkama.” Jah, Buenos Aires on maailma kõige ägedam koht, aga mina olen ebapiisav.

Aga siis tuli pühapäev ja ilm oli ideaalne ja läksin avastama San Telmot ja see võttis mu hingetuks oma elulise melanhoolse iluga ja ma sain süüa ja teada, et see imeline lõhn siin tuleb palo santo püha puu põletamisest, ja tänaval mängis ansambel keset päeva ja inimesed tantsisid ja ma tantsisin ja me naeratasime, kui pilgud kohtusid, ja lapsed keerutasid ja lõkerdasid naerda nagu pöörased ja mul tuli meelde, miks ma siia tulin, ja ma sain hispaania keeles räägitud nii söögikohas kui tänaval võõrastega ja suutsin isegi ühe vana baari kelnerile oma keerulise mure ära jutustada ja ta aitas hea meelega ja ma kirjutasin talle tänukirja, oma elu esimese hispaaniakeelse kirja, ja kui ma mööda pimedat tänavat metroopeatuse poole kõndisin, veeres mu ette pall, mille peale mu jalgpalluriinstinktid reageerisid kehaliselt enne kui mõistus, ja kui ma palli tagasi lõin, olid lapsed väga üllatunud, ja ma mõtlesin, et mõelda vaid, elu oleks saanud minna ka nii, et ma ei oleks kunagi Buenos Airese tänaval võõrastega tantsinud või Argentinas jalgpalli löönud, ja et jaa-jaa, “mugavustsoon on tore koht, aga seal ei kasva midagi” ja tegelikult vahel on vaja, et elus viltu veaks, et head hetked kontrastina nii head tunduksid.
Ja siis algas kolmas nädal oma imedega, nii et pidin alailma peatuma ja küsima: “Kas see just juhtus? Kas ma näen und? See ei ole ju võimalik.”

Fotod: instagram.com/eia_uus