KAS TUNNED ENNAST ÄRA: Kus me küll mööda panime?

Mind teeb murelikuks üks asi. Nimelt see, et tunnen üsna tihti – ma olen täielikult ülekoormatud. Veel rohkem teeb mulle muret, et ülekoormatus tundub aina enam olevat kollektiivne nähtus.

 

Meil on liiga palju – liiga palju asju, liiga palju läbielamisi, liiga palju tööd, liiga palju igasugu sagimist, liiga palju kilosid, liiga suur isu, liiga palju kõikvõimalikku informatsiooni ja ilmselgelt liiga palju rahuldamata ihasid.

Tuleb tõdeda, et vanarahva tarkus – “süües kasvab isu”– on väga sügav, sest see toimib nii individuaalsel kui kollektiivsel tasandil. Mida rohkem mul on, seda rohkem on vaja. Mida enam saame teadlikuks kõigest sellest, mida meil veel ei ole, seda enam neid asju tahame.

Irooniliselt tähendab see seda, et ühtepidi oleme ülekoormatud, kuid samal ajal näljasemad kui kunagi varem. Selle nälja tõttu toodame aina juurde, püüdes rikastada maailma ja oma elukogemust, mõistmata, et see on lõppematu tsükkel, mis põhjustab meis kurnatust.

Ihasid rahuldades need ei kao, vaid kasvavad. Energia, informatsioon ning asjad, mida omame kas füüsiliselt või vaimselt, saavad osaks meist ning hakkavad nõudma meie tähelepanu. Ikka selleks, et meie elus püsida.

Laps vajab oma arenguks kõige enam vanemate tähelepanu.

Iga tegevus, mida teeme, vajab meie tähelepanu.

Töö, mida teeme, vajab tähelepanu, sest muidu ei teki tulemusi.

Raha, mis me selle eest saame, tahab samuti meie tähelepanu, et osa sellest säiliks ning teine osa saaks arukalt kulutatud. Ja siis me teeme selle rahaga olulisi investeeringuid, mis peaks justkui meie elu veel paremaks tegema.

Suur osa inimestest on soetanud omale nutitelefonid. Kuigi nad lihtsustavad paljusid aspekte meie eludes, on sel ka oma hind. Mulle tundub, et mu telefon bossab mu üle, sest tahab metsikult tähelepanu. Mida rohkem ma tõmban sellesse äppe, mis mu elu lihtsamaks peaksid tegema, seda enam ekraan mu pilku püüab tõmmata.

Olen kogenud, et ka arvuti tahab meid endasse neelata. Ta tahab, et me läbi tema osutaksime tähelepanu kogu internetile, aga seda internetti on ju lausa lõputult. Ja kõik need e-mailid, mis mu postkasti kuhjuvad… oh issand! Ma ei jõua vist osale neist kunagi vastatud.

Televiisor tahab meie tähelepanu. Kõik, mis sinna toodetud, lausa karjub minu ja sinu pilgu järgi. Kõik need lood, mida seal jutustatakse ja need tegelaskujud, kes hakkavad mu tähelepanu energiat kasutades mu enda peas elama.

Ja siis veel kogu meedia. Kõik need internetiportaalid, ajalehed, raadiod, uudised, jutud, kõikvõimalikud teiste, suvaliste inimeste mõtted… Poliitika, oeh, kuidas see kõik imeb endasse, peab ju kõigega kursis olema!

Kõik suhted tahavad ka tähelepanu – lapsed, elukaaslased, sugulased, sõbrad, kolleegid, silmarõõmud, armukesed.

Olen läbi isikliku kogemuse õppinud, et kui suhetesse oma panust mitte investeerida, siis esmalt kaovad kaugemad inimesed, seejärel muutuvad lähemad inimesed väga rahulolematuks ning lõpuks, varem või hiljem, kaovad ka nemad.

Pole ime, et ümberringi on nii palju lahutusi ja lahkuminekuid, inimestel lihtsalt pole aega panustada oma suhtesse. Veelgi enam – tegeleda nende hirmsate, tähelepanu nõudvate rahulolematuse tunnetega meis endis. Ja ega ei jaksagi meeles pidada kõiki neid pisikesi ja suuremaid valesid, mida lendu on lastud ning ehk ongi lihtsam jälle uuesti alustada? Nii ei pea nõnda palju meeles pidama….?

Oma aja nõuavad ka teostamata unistused, salaihalused ja ideed.

Ja siis kõik need tunded! Issand kui palju need tahavad õrna kohtlemist, hoidmist, aega ja tähelepanu. Robotitega oleks palju lihtsam, nende tunded ei võta üldse aega. Ütled, mis teha vaja ja teeb. Ei pahanda su vale tooni või kogemata solvavate sõnade peale.

Tegelikult oleks hea, kui lapsed oleksid ka robotid – kui ütleme, et hüppa, siis küsivad ainult, kui kaugele soovid, sir? Õnneks selle eest hoolitseb meie haridussüsteem. Selle laste robotiteks muutmise eest.

Töötajatega on sama lugu, jube hea, kui nad oleksid hästi efektiivsed ega passiks niisama, näiteks loeks töö ajast selliseid lollakaid artikleid ning väljendaks oma rahulolematust või muid tundeid.

Need ilusad, naeratusega tunded on tegelikult vastuvõetavad, kuid et nad jumala eest ei hakkaks “armastama”, siis läheb asi imelikus! Kõige parem oleks, kui nad teeks lihtsalt oma ülesanded ära, saaks vastu oma küsitud raha ja ongi kõik. Nii nagu robot – teeb ära ja saab vastu elektrit.

Nagu sellest kõigest veel vähe oleks…

Tervis tahab tähelepanu, aina enam pean hakkama lugema igasugu toiduetikette poodides ja harima end teemadel gluteen, laktoos, kaseiin ja jumal teab mis. Pean pöörama tähelepanu, mida söön ning suruma alla oma aplust, et mu keha nagu popkorn puhvi ei läheks. Kohati tundub, et ma ei tohigi midagi normaalset enam süüa ja pean kogu oma viimasegi tähelepanuvõime kontsentreerima uuesti söögi tegemise õppimisele.

Jooksutossud vahivad igatsevalt nurgas juba pikka aega. Iga kord, kui mina neid näed, leian kohe asendustegevuse. Näiteks lähen vaatan arvutisse.

Joogaõpetaja ei ole mind juba ammu näinud, sest mul lihtsalt ei jää kogu selle jama kõrvalt aega sinna minna. Ütlen endale, et teen kodus, aga no ei tee, kui aus olla! Nii kui hommikul silmad avan, meenuvad tegemata asjad ja nii see päev jälle läheb ….

Mulle tundub, et me oleme kusagil “mööda pannud”.

Oleme püüdnud oma elu lihtsustada, ent samal ajal on see kõik muutunud väljakannatamatult intensiivseks. Võib-olla on see ainult minu probleem ja ma tõmban oma ellu ligi inimesi, kes sarnaste asjade üle kurdavad. Kes teab….

Keeruline on ka midagi muuta. Saan küll teha muutusi oma elus ning olen neid üksjagu ka teinud, tehes veel, kuid samal ajal ei soovi ka end muust maailmast täielikult eraldada, kapseldudes endale sobivasse maailma.

Püüan lihtsalt sellele, mis on, alistuda ja avarduda.

Olen avastanud, et minu jaoks on Rännaku seminarid justkui pausid igapäevaelust, mis aitavad kogu selle maailma intensiivsusega toime tulla. See on justkui maailma peatamine mõneks päevaks ja sukeldumine enda sees toimuvasse.

Jube keeruline on kogu selle virr-varri keskel aru saada, mis minus tegelikult on. Mida ma sügaval enda sees tunnen, mida soovin kogeda ja kuhu ma oma eluga jõuda. Olen kogenud, et suur osa nn probleemidest minu elus on tulnud siia selleks, et tõmmata mu tähelepanu olulisele. Teha PAUS ja vaadata endasse. Tunda, hingata ja lihtsalt olla.

Minu jaoks on Rännak paljuski vahend sisemine hügieeni hoidmiseks. Ma ennetan seda, kasutades väliste probleemide kuhjumist. Kasutan meetodit selleks, et minna iseenda sisse kas mõneks tunniks või päevaks, leidmaks sealt see sügav rahu ja õnn, mida mina ja tegelikult me kõik otsime sellest kärarikkast ja tähelepanu nõudvast välismaailmast. Ent paraku tulutult….

 

Seega kutsun Sind – tule ja tee PAUS oma elus. Võta kolm päeva ainult iseendale.

Oktoobri lõpus, 29-31, toimub Rännaku Intensiivseminar. See on mõeldud kõigile neile, kes soovivad jõuda sügavamale endasse, avardada oma teadvust, leida põhjusi oma probleemidele ning õppida usaldama elu. Infot selle seminari kohta leiad SIIT