PILLE TERVISEBLOGI | End ületades tervisliku eluviisi poole
Alates tänasest saab Anne & Stiili bloginurgakesest minu uus jutunurk, kus jagan oma mõtteid erinevatel teemadel, mida võiks kokku võtta kui tervislikku eluviisi. Õigemini need mõtted, mis mul tekivad, kui olen teel sellise eluviisi poole. Kes soovib kaasa mõelda, saab seda teha näiteks kommentaariumis.
Anne & Stiili lugejaile olen ma tundmatu 34-aastane Pille, kes pea kuus aastat tagasi andis ühe uusaastalubaduse (jajah, teadagi, enamasti unustatakse need esimeste nädalate jooksul), mis päriselt kah on vett pidanud ja veelgi suuremaks kasvanud. Toona, 2011. aasta 1. jaanuariks jõudsin ma arusaamisele, et midagi peab muutuma.
See muutumisvajadus väljendus eelkõige minu kaalunumbris, aga see number ei ole kunagi number omaette, vaid on millegi tagajärg. Eks mul on alati head hambad olnud ja söömine on tore tegevus, aga mu elus puudusid ka liikumine ja head valikud toidulaual. Samuti oli pidev unevõlg. Mõned muud tervisehädad ka. Nii hakkasingi esmalt seda kaalult vastu vahtivad kolmekohalist numbrit muutma, mis aga oli jäämäe tipp. Tegelik põhjus seisnes ju elustiilis ja jäämäe sulatamiseks oli vaja tegeleda just sellega.
Asi pole pelgalt numbris
Nii olengi nende aastate jooksul jõudnud siia, kus number kaalul ei ole kõige tähtsam. Olen pika tee ära käinud ja kahandanud seda numbrit kümneid ja kümneid kilosid. Praeguseks ei ole ma veel ideaalkaalus, aga ei ole sellest enam väga kaugel. See konkreetne number ei ole eesmärk omaette, vaid minu soov on laiem – elada iga päev nii, et õhtul magama minnes võin oma päevaga rahule jääda. Diivanil teleka ees lösutamine ei ole kindlasti see, mille eest võiksin endale pai teha. Soovin, et igasse minu päeva jaguks aega liikumiseks, aktiivseks tegevuseks (ka aiatööd on aktiivsus!), aega perele ja oma hobidele ning tervisespordile. Tahan, et minu toidulauda kataks kõige paremad valikud, st mitte kiir- ega rämpstoit.
See kõik tuleb ära mahutada niigi tihedasse ööpäeva, millest kolmandik kulub töötegemisele, kolmandik magamisele ning kõik muu peabki ära mahtuma sellesse kolmandasse kolmandikku. Seejuures ka tööle-koju sõitmise aeg, mis minul on iga päev umbes kaks tundi. Aga puhkama peab ju veel ka. Samas tahaks, et kodu oleks korras ning muud taolised vajalikud kodused toimetused tehtud. Kuidas seda kõike jõuda ilma, et kaotaks oma tervet mõistust? Et see käiks nii muuseas ilma liigsete pingutusteta? Ma veel ei tea, aga ma katsetan ja tegutsen selle nimel iga päev. Loogika ütleb, et ükspäev muutub see kõik suureks harjumuks ja normiks, et iga praegu pingutusena tunduv asjaolu käib kui muuseas, nt köögiviljade rohkus toidulaual või õhtune jooks/rattatiir.
Kuidas hoida motivatsiooni?
Üks keerulisemaid ülesandeid minu jaoks kõikide nende aastate jooksul on olnud see, kuidas säilitada endas motivatsiooni sportimiseks ja toitumiskava või -stiili järgimiseks (teadagi, kaalulangetus algab eelkõige toidulauast). Ma ei ole kunagi, ka kooliajal, olnud sportlane, kehaline kasvatus ei olnud mu lemmiktund ega ma omanud ambitsioone liigitada end sportlaste sekka. Ma pole tänini sportlane. Seda võiks ilmselt järeldada mulle lihtsalt peale vaadates. Aga mulle meeldib end proovile panna ning katsetada, kas ma ka suudan teha seda, mida teised teevad. See ongi minu nipp, kuidas end liikvele ajada (teleka ees lösutamine on ju liigagi mugav!).
Alustasin ühestainsast rattamaratonist, kust läks hammas verele, sest tahtsin järgmisel korral sõita endast kiiremini. Tänaseks on mul kodus mitukümmend maratonimedalit ratta-, suusa- ja jooksumaratonidelt. Ei, ma pole poodiumile jõudnud, vaid tihti saavad medalid kõik maratonide lõpetajad. Enamasti olen läbinud poolmaratone või lühemaidki distantse, aga ükshaaval olen oma võimeid kaitsetanud ka pikkadel distantsidel. See on juba pikem jutt. Küll ma ükskord kõik need pikad maratonid ka läbi sõidan, suusatan või jooksen! Seda ma tean, et mida vähem ülekaalu on kaasa tassida, seda kergem on kõiki neid tegevusi teha. Ja selle poole ma praegu vaikselt püüdlengi.
Hea lugeja, siit blogist ei leia sa õigeid ega valesid vastuseid. Mina ei saa öelda, mis on kellelegi õige või vale. Küll aga olen ma olnud avatud teiste kogemustele, uurinud erinevaid materjale ja infot, mis saadaval nii eesti kui ka inglise keeles, ja mõelnud eri lähenemiste üle. Seega ma katsetangi oma moodi, et luua iseendale tervislik eluviis just sellisena, nagu mulle see sobib. See on minu teekond koos õnnestumiste ja ka ebaõnnestumiste ämbrite kolistamisega. Ei ole need viimased pea kuus aastat möödunud ämbriteta ning kindlasti jääb neid mu teele ka tulevikus. Kuniks ma ämbritest suudan välja astuda ja edasi minna, on kõik hästi! Minu teekond ei ole sprint, vaid maraton!
Miks ma siis kirjutan, kui mul õigeid ega valesid vastuseid anda pole? Teen seda lootes, et see mõnd endast kahtlejat motiveerib või inspireerib. Olen ise tihti teiste edulugusid lugenud ja mõelnud, et nad tunduvad täiesti ebareaalselt võimekad inimesed, ilmeksimatud ja kõik tundub nii lihtne. Tegelikult ebaõnnestumistest räägitakse vähem, lausa ebaõiglaselt vähe, sest edu ei seisneb just ämbritest õppimises. Kui keegi leiab siit minu tulevasest blogist midagi endale sobivat, on hea. Julgustan kõiki tegudele ning kinnitada, et kukkumist ei maksa karta. Lihtsalt tuleb püsti tõusta ja edasi minna! Oma väljakutsed valid sina, olgu selleks siis kitsam või laiem eesmärk ükskõik millisest eluvaldkonnast. Aga pea meeles, kõik on võimalik, kui sa vaid tahad!
