LAURA REISIBLOGI | Lummav Portugal ja sügavad hingehaavad
“Vali enda mõtteid igal hommikul täpselt nagu valid, mis riideid kannad,” korrutasin endale lennukis elukaaslasega T-ga Portugali poole lennates. Ma olin murdumise äärel ega teadnud, kui kaua ma vastu pean. Kõrvaltvaatajale tundus mu elu lill, hommikul ärkasin maailma ühes otsas ja järsku olin juba teises koos põhjamaalase silmade läbi vaadatuna eksootilise mehega.
Minu raamaturiiulisse olid kogunenud raamatud nagu “The Art of Happiness”, “Mindfullness”, “What’s Stress” ja palju muud teosed eneseabi sektsioonist.
Olin poole aasta eest olnud nii õnnelik, nüüd otsisin meeleheitlikult abi teiste inimeste õpetustest. Kas see tähendas, et olin end jälle ära kaotanud? Või tähendas see hoopis, et ma ei kuulu ei siia ega selle inimese kõrvale? Tegelikult oli vastus viimasele juba selgemast selgem.
Saabusime Faro lennujaama kolmekesi. Mina, T ja Darell, tolle parem käsi ja üks parimaid sõpru. Ainuke põhjus, miks ja kuidas tema seda kõike kannatas, oli ego täielik puudumine. Ta lasi Thiagol ennast alandada ja enda üle ülekohut mõista, seejuures ei hakanud vastu isegi siis, kui oli sulaselge, et ta ise ei olnud milleski süüdi. Seda oli ausalt vastik vaadata ja nii mõnelgi korral hoidsin suud kahe käega kinni, et mitte ennast vahele segada ja kogu rahe ka enda peale tõmmata. Mulle meeldis Darelli rahulik ja tasakaalukas iseloom ning ma ei saanud aru, kuidas nende sõprus nii pikalt kestnud oli, nad olid teineteise täielikud vastandid.
Darell ja mina olime leidnud hotelli, kus esialgu peatuma pidime. Kaart näitas kauguseks paar kilomeetrit. Otsustasime linnaga tutvust teha ja jalgsi peatumispaiga poole sammuma hakata. Päike lõõmas taevas. Siin oli soe ja mõnus – aga olin ikka koos selle vinguva ja ebameeldiva inimesega.
Lonkisin meestel sabas ning mõtisklesin omi mõtteid. Üsna pea astusime sisse väiksesse külapoodi. Õunad, banaanid, apelsinid – kõik olid värskusest pakatavad ja ilusad. Poe põrandal oli kastide viisi karpe, sees roomasid teod. Lähemalt uurides selgus, et Portugalis on teod (Caracois) justkui rahvustoit. Limukad aurutatakse puljongiga ning seejärel pakutakse näksimiseks õlle või veini kõrvale. Caracoisi saab Portugalis igast pubist ja restoranist, kohalike seas on need ülipopulaarsed.
Otsustasime, et täna me siiski tigusid ise aurutama ei hakka ja üsna pea olimegi sättinud end pubisse, tohutu suure kausitäie Caracois’i taha. T ässitas kõiki veidra väljanägemisega delikatessi maitsma. Võtsin natuke uurimiseks aega ja mis seal ikka, kõike tuleb proovida. Tekstuurilt ja maitselt meenutab aurutatud tigu kupatatud pilvikut. Darell armastas rooga kõige enam ning kauss saigi pea täiesti tühjaks.
Hotell, mille valinud olime, ei vastanud absoluutselt T nõuetele. Tema tahab luksushotelli kesklinna südames ja võimalikult odavalt. Juba tal oligi põhjus vinguda ja hädaldada. Ma ei jaksanud kohe nende probleemidega ennast vaevama hakata ja otsustasin üksinda linnaäärset küla avastama minna.
Arhitektuur köitis mu silmi. Kõik ehitised olid nagu kunstiteosed, justkui käiks võistlus, kes kõige silmapaistvama maja ehitab. Toonide julgus Portugali arhitektuuris on lummav. Võiks arvata, et taoline stiil väsitab või isegi kriibib silma, kuidagi aga sulab ta ideaalselt kokku ja teeb oma marmorplaatide ja mustritega paljudele riikidele silmad ette. Euroopa läänepoolseima maana on Portugalil maismaapiir vaid ühe riigi, Hispaaniaga. Arhitektuur on kahel maal märgatavalt erinev. Portugali arhitektuur hakkas välja kujunema peatselt pärast maa iseseisvumist 12. sajandil.
Muuseas oli Portugal üks esimesi riike maailmas, mis kaotas tsiviilõiguses surmanuhtluse (1867). 2001. aastal pälvis ta rahvusvahelist tähelepanu sellega, et esimese maailma riigina dekriminaliseeriti seal narkootikumide tarbimine.. Juunis 2010 sai Portugalist kaheksas riik maailmas, kus jõustus riiklikul tasandil samasooliste abielu.
Kohalike soe suhtumine ja tolerantsus sai mulle selgeks kohe esimesel kokkupuutel, kui ühe vanema härra kohvikusse teed jooma istusin. Küsisin ainult paar küsimust, aga vastuseks sain mitmetunnise informatiivse loengu KÕIGE kohta. Mulle meeldis emotsioon, mida sealsed inimesed ja õhkkond minus tekitas.
Unustasin end kohaliku elu ja apelsiniistanduste keskmesse, kuni juba pimedaks hakkas minema. T oli kindlasti nüüdseks juba vihane nagu marutõbine koer. Vastu tahtmist kiirustan hotelli tagasi. Ma ei eksinud. T-d ärritas nüüd ka tõsiasi, et mina temaga hotellitoas unne ei suikunud, vaid hoopistükkis juba ümbruskonda avastada jõudsin. Vabandasin, et ei olnud temaga samal ajal väsinud ja neelasin kõik alla.
Järgmisel hommikul ootas Atlandi ookean avastamist. Rannaäär oli suurtest teokarpidest tulvil, üks ilusam kui teine. Need meenutasid mulle karpe, mida Tai saarte randades korjanud olin. Südames oli soojus, justkui oleks see armas õnnetunne, mille sealt leidsin, end meenutada üritanud.
