EIA BLOGI | Kirju Buenos Airesest: Elu ridade vahel

Pärast pooltteist kuud tundub vahel ikka kõhedalt, et näen und või ehk olen üldse teispoolsusse kadunud, kus teadvus loetud raamatute põhjal illusoorset reaalsust loob.

Ma imestan jätkuvalt, et tänavanurkadel pole majadel täisnurka – on ümar või äralõigatud ots. Täna leidsin end aga mõttelt: kas ma üldse oleksin seda märganud, kui ei oleks suvel esimeseks lugenud Buenos Airese arhitektuuri ajalugu? Oleksin lihtsalt samamoodi ilusaid nurgatuid nurgamaju pildistanud, märkamata, et hiigellinnas pole ühelgi ristmikul teravikku?

Järgmiseks lugesin üht juhuslikult valitud argentina romaani. Nüüd seisin koos raamatu autoriga La Bocas (mis olla nädala sees ja eriti õhtuti ohtlik kant) ühe silla kõrval ja ta teatas: “See on see paik, kus raamatus kõik need inimesed seda enesetappu pealt näevad.” Maa kadus mu jalge alt. See tundus võimatu, et alles ma loksusin Tallinnas trammis ja ootasin enda kodu köögis kohvikannu järel, raamat käes, proovides ette kujutada seda silda, seda vett, kogu seda linna sinna ümber. Ja nüüd olin päriselt siin, selle raamatu lehekülgede vahel.

(Buenos Aireses elab 13 miljonit inimest. Ma ei lootnud, et kohtun kirjanikuga, liiatigi sellisega, keda olen juhtumisi lugenud, või et saan mitmega sõbraks ja meil ei saa jututeemad otsa, sest hoolimata maailma eri nurkadest ja eri suhtumistest, on tuumas samad küsimused.) Lähedalasuvasse baari kõndides ütles ta: “Ja see on see baar, kus ta raamatus Aída silmist kaotab!” Meenus stseen raamatust ja nägin seda justkui enda ümber aset leidmas.

Hiljem ühest pargist läbi jalutades küsis ta: “Kas sa Ernesto Sabato “Tunnelit” lugesid?” Jah, see oli kolmas raamat, mille kätte sain (tõlgitud eesti keelde). “See ongi see park, sealt raamatust.” Mul hakkas jälle pööritama, meenus kodus enda voodis lugemine ja millisena ma seda parki oma peas ette kujutasin, ja linna selle ümber, müstilist Buenos Airest.

Minu metroopeatuses on Ernesto Sabato näitus ja lähedal raamatupood El Túnel. Jorge Luis Borgese tänaval on koht nimega El Aleph (ka “Aleph” on eesti keeles ilmunud ja tähendab kohta, mis sisaldab kõik muud kohad maailmas – just nii nagu Buenos Aires vahel tundub). Borgese tänava lõpus on Julio Cortázari nimeline väljak, ning kõik need tänavad ja hooned, mis on tuttavad Tomás Eloy Martínezi “Pühast Evitast”...

Vist “Minu Argentinast” lugesin, et siin on mündipõud – lihtsalt ei ringle piisavalt münte. Kuna too raamat ilmus 10 aastat tagasi, olin kindel, et vahepeal on olukord lahenenud, aga sellegipoolest jätsin lapseliku rõõmuga alles iga mündi, mis mu kätte jõudis (kuu ajaga vaid kolm!). Hakkasin märkama, et tõesti antakse vahetusraha pigem rohkem tagasi, et vältida mündi väljakäimist või antakse mündi asemel kommi. Puuviljakaupmees polnud nõus vahetusraha endale jätma ning andis mulle 1 peeso (0.05 eur) eest neli suurt mandariini.

Kas ma oleksin märganud koerajalutajaid, kui neid ei mainitaks raamatutes? Millegipärast on kõigil Buenos Aireses koerad, aga paljud ei suvatse neid ise jalutada. Ohtratel koerajalutajatel on vöö ümber lai rihm, puusal metallist aas, kuhu kinnitab pool tosinat koera ja siis kõnnib niiviisi, käed vabad.

Ühes 1993. aasta reisiraamatus kirjutab ärritunud välismaalane, kui hulluks teda ajavad telefoni valeühendused – pidevalt telefon heliseb, aga kõne on naabrile, kes on samuti liinil. See pani mind esimestel päevadel iga kord naeratama. Alguses võtsin vastu, aga sain aru, et tegu on kellegi teise kõnega – 23 aastaga ei ole nad seda ära lahendanud! Kõigepealt hakkas helisema minu telefon, seejärel kohe naabri oma, siis tema naabri oma ja lõpuks ühines selle kaanoniga ka korter koridori otsast. Kolmandal päeval võtsin telefonil juhtme tagant.

Nii tihti leiab aset hetki või vaatepilte, mis mu peast uitmõttena läbi on lipsanud, ja selliseid, mille peale ma ise ei tulekski. Nende kohtumiste ja ööpäevade jutustamiseks kuluks terve raamat...