Mari:

Öeldakse, et selleks, et mingist tegevusest kujuneks harjumus, kulub 3–4 nädalat (ühe uuringu kohaselt varieerub see aeg aga suisa 18 ja 245 päeva vahel). Ühesõnaga peaaegu terve kuu (või oluliselt kauemgi – sõltub, keda uskuda) regulaarset ja eesmärgipärast pingutamist, peamiseks edasiviivaks jõuks seni vaid omaenese tahtejõud. Seejuures soovitatakse tegevusega võimalikult regulaarselt ja suisa iga päev tegeleda – nii on harjumuse kiireks tekkimiseks sobivad eeldused loodud. Minu puhul on trenniharjumusest hetkel veel asi paraku väga kaugel. Avalda ja uuenda kellaaega samas kui pärast trenni on tunne muidugi suurepärane ja kogu eelnev stress tundub asjatu.

Minu nädalasse mahtusid Toning ja ringtreening. Esimene neist on vastupidavustreening, kus rõhuasetus lihastoonuse tõstmisel. Trenn oli intensiivne ning mulle tõesti meeldis ja sobis – sinna tahan kindlasti teinekordki minna. Ringtreeningu näol aga on tegemist jõusaalitreeninguga, kus sooritatakse erinevaid harjutusi. Pidin seal ikka väga kõvasti pingutama, et püstitatud ülesannete kõrgusel olla.

Ahjaa, eesmärke ei soovitata ainult enda teada hoida – teadupärast on nii, et kui on, kellele aru anda, on kohustustest oluliselt keerulisem mööda hiilida. Seepärast ütlen nüüd kõva häälega (uuesti) välja, et edaspidi kavatsen maksku mis maksab vähemalt(!) kolm korda nädalas spordisaali jõuda. Paistab, et treeningharjumus on visa tekkima ja vastasel juhul peangi ka edaspidi vaid oma tugevale tahtejõule lootma.

Helen:

Sel nädalal olin tõbine ja suutsin end nädala lõpus trenni vedada ainult selleks, et mitte tiimikaaslasi alt vedada – nii et võin omalt poolt kinnitada, et MyTeam Challenge toimib! Lisaks avastasin, et otsus (mida pereliikmed küll ei toetanud) oli õige. Kodus teki sees istudes tundsin end küll väeti ja väsinuna, aga mõnusas Zumba tunnis tantsides polnud mingist haigusest enam jälgegi. Poleks ausalt uskunudki!

Kelly:

Eelmine nädal läks mul trenni mõttes täiesti aia taha. Nimelt koorisin hoogsalt bataati ja lõikasin endale selle käigus nii halvasti sõrme, et veetsin terve ülejäänud õhtu traumapunktis. (Iroonilisel kombel pidi lõhkise pöidla lemmikasend olema pöial püsti.) Igatahes tähendas see seda, et enamus treeninguid olid minu jaoks võimatud.

Sellel nädalal on pöial jälle pöidla moodi, nii et seadsin reede õhtul, kui väljas juba pime oli, sammud Kristiine MyFitnessisse. Läksime koos sõbrannaga Martin Kõrva juhendatud BodyBalance'i tundi. See oli nii äge! Saal meenutas New Yorgi stiilis kõrgete lagedega tööstushoonet ning trenni ajal valitsenud sume valgus tegi venitamise ekstramõnusaks. Trennist koju jõudes uurisin kohe tunniplaani, et saaks järgmisel nädalal jälle Martini tundi minna. Pärast trenni tegin veel mõnusa lihaste lõõgastamise seansi, kasutades HyperIce'i vibreerivat massaažirulli, mis aitab üles leida pinges kohad ning mudib neid mõnuga. 

Olen täiesti nõus väitega, et ainus viis käia regulaarselt trennis on siis, kui leiad treeningu, mis sulle tõeliselt meeldib. Hetkel olen tänaõhtusest BodyBalance'ist äärmiselt sillas. Tund möödus superkähku. Loodan, et motivatsioon püsib ja olen järgmisel nädalal juba rohkemates tundides platsis. Eks endal ole ka häbi, kui nädalas ainult tunnikese trenniks leian, diivanil lesimiseks aga kordades rohkem.

Tiina:

Teisel nädalal avastasin üllatusega, et Roccas ujulatrennidesse minekuks tuleb end üldiselt ikka väga vara kirja panna, eriti nädalavahetuseks. Seepärast jäi start auklikuks – kui oli aega, polnud trennis kohti ja vastupidi.

Kolmandal nädalal jõudsin siiski kahte AquaMixi. Treener Natalia tund tundus intensiivsem, mis meeldis rohkem, aga teises trennis oli see-eest vähem osalejaid, mis basseinis on pigem pluss, sest väljamüüdud trennis on minu jaoks enamasti liiga vähe ruumi. Nii et kokkuvõttes 50:50.

Alanud nädalal loodan jõuda ka mõnda saalitrenni, näiteks BodyBalance'isse.

Jaga
Kommentaarid