PILLE TERVISEBLOGI | Lõpp suvalistele magusaampsudele!
Mu vanaemal oli kunagi ütlus, et pigem suutäis soolast kui maotäis magedat. Tema puhul oli sama lugu ka magusaga. Kui oli valida, siis ta alati eelistas soolast. Mul võiks ka see omadus olla, aga miskipärast on see minust kuidagi mööda läinud. Seega ma hoian magusaga distantsi tehes toidulaual häid valikuid soolase kasuks. Nii kaob ka üleliigne magusaisu.
Kui laual on valida, kas soolast või magusat, sirutub minu käsi nagu iseseisvalt magusa järele. Seejuures see muutub eriti märgatavaks siis, kui olen iseeendale lubanud, et nüüd aitab – loobun magusast! Ja siis järgmisel hetkel taban end mingit kommikaussi jõllitamas.
Meenub üks paari nädala tagune päev, mil ma hommikul ärgates otsustasin, et nüüdsest peale ei võta suvalisi magusaampse. Just selliseid juhuslikke, mis jäävad justkui teele ette ja rändavad suhu. Kokkulepe iseendaga sisaldas võimalust siiski aegajalt midagi head magustoiduks nautida, aga see peab olema plaanitud, väheses koguses ja midagi tõeliselt head. Seisin siis sama päeva lõunal toidupoes salatileti järjekorras, sest ma hommikul kiiruga ei teinud omale midagi tööle kaasa võtmiseks valmis. Järjekord oli pikk ja passisin seal oodates oma numbrit. Nii kui ma end veidigi keerasin, jõllitas mind hiiglaslik pagarilett mind kurjakuulutavalt. Just siis, kui ma olin otsustanud suvalistest magusasöömistest loobuda! Õnneks jäi tol korral see magusahunnik minust poodi.
Kommid siin, kommid seal ja igal pool
Aga sellega polnud kadalipp veel läbi. Neid komistuskivisid leidub näiteks kontoris peaaegu igal sammul – koosolekuruumis, kolleegi laua juures, köögis jne. Ja bensiinijaamas. Olen juba ammu loobunud selliste bensiinijaamade kasutamisest, kus tuleb kütuse ees maksta teenindusletis, sest seal ümbritsevad mind pidevalt igasuguse ahvatlused kommilettide näol. Kõige hullemad on kaupluste kassaümbrused. Ka seal eelistan ma oma vaimse tervise ja kaalu huvides kasutada iseteeninduskassasid, sest siis pole seda magusahunnikut teel ees.
Tegelikult ma tean väga hästi, et kõigega tuleb olla mõistlik. Ainult et mu käed vist ei tea seda ja tahaksid pidevalt magusa järele küünitada. Samuti tean tegelikult seda, kuidas neid käsi taltsutada. Tuleb lihtsalt süüa nii, et kõik toidugrupid oleksid kaetud ja olemas. Samuti piisavas koguses süüa. Siis ei tule neid totakaid magusaisusid ning amps või kaks magusat ei vallanda mingit liigsöömist. Seda kõike olen ma katsetanud ja edukaks tunnistanud. Lihtsalt praegu olen end kuidagi selles osas üsna lõdvaks lasknud ning olnud leebem nende juhuslike maiustamiste osas. Nagu ikka, teoorias tubli, praktikas mitte alati. Praegu on just see "mitte alati" staadium, aga seda ma nii ei jäta! Seda enam, et kui ma nii jätkan, siis see number vannitoakaalul järjest kasvab, mitte ei kahane.
Ämbritega tuleb tõtt vahtida
Ega's midagi. Tuleb taas võtta rangem joon. Mõtlen, et kui ma seda rangema joone mõtet ei keeruta ainult oma peas, vaid ütlen selle avalikult välja, on vast lihtsam seda hoida. Iseendale suudab iga magusasõber tuua kas või kümme põhjust, miks ta peab just praegu seda süüa saama. Üsna nõme oleks oma kümneid nädala jooksul tehtud ämbreid hakata lahkama avalikult. Aga kui ämbrit on kolistatud, siis tuleb seda ka tunnistada ja sellest õppida. Vaatame, kuidas läheb. Esialgu katsun ühe nädalaga toime tulla. Nädal korraga!
Aga mis nüüd siis muutub? Tegelikult ei midagi drastilist, lihtsalt hoian magusaga rohkem distantsi ja lihtsalt söön hästi, korralikult ja läbimõeldud toitu. Nii ei teki nii öelda ootamatuid isusid. Iseenesest on mul praegu paralleelselt ligipääs kahele personaalsele toitumiskavale. Ma olen praegu seisukohal, et ma ei taha enam ühtegi toitu grammipealt kaaluda, vaid tahan lihtsalt head toitu süüa ja omale parajas koguses. Paraja koguse püüan ise ära tabada oma organismi kuulates. See pole ju nii keeruline! Lisaks ei saa ma ju elu lõpuni jääda kaaluma igat suutäit. Eks ma siis proovingi teha häid valikuid lähtudes neist kahest toitumiskavast. Otsin sealt eelkõige inspiratsiooni ja ideid. Valikuid pean ma ikka ise tegema ja mitte laskma oma nobedatel magusanäppudel omasoodu toimetada. Ikka mõistusega tuleb kõike võtta. Alustan. Eks ma nädala pärast raporteerin, kuidas see esimene nädal läks.
