EIA BLOGI | Kirju Buenos Airesest: Inimkatse-eksitusmeetod

“Kas on hea?” hüüab noormees ülejärgmisest lauast, inimesed pööravad päid. “Jaa!” vastan täis suu ja valju häälega. Ta hõikab vastu: “Millise sa võtsid?”

Lõpuks hüüan: “Kas ma võin teie lauda tulla?” Lauas on kaks meest, peagi tuleb tagasi ka naine (tahaksin öelda, et kaks poissi ja tüdruk; nad paistavad minuvanused), turistid. Tüdruku peika küsib kõrvallauast suitsu, aga neil said just otsa. Ta ei suitseta muidu, ent läheb kioskit otsima, kuigi tüdruk teda malbe naeratusega ümber proovib veenda. Lauda jäänud poiss, ilmselgelt esimese parim sõber, ütleb: “Tal on puhkus, no las ta teeb ühe,” ja tüdruk vastab: “Tal. On. Astma. Sa ei maga ta kõrval, sa ei tea, kui hulluks see “ainult üks” asja teeb.” Kohe selgub, et eelmisel päeval oli paarike tülis. Pinnin, kuni selgub, et tüdruk tahtis kõndida, poiss takso võtta. “Mind üllatas, et ta suudab teist päeva järjest nii väikese asja pärast viha pidada,” ütleb sõber. Tüdruk noogutab kirglikult: “Oo jaa, tal on vaja aega, et see endast välja mossitada.” Tüdruk on imekaunis joogaõpetaja, ta peika on firmaomanik, koos oldud seitse aastat. Kõik kolm on väga toredad, empaatilised, hea huumorimeelega, palju reisinud, edasi lähevad Patagooniasse.

Hiljem kohtume õhtusöögiks. Istun nurka, kust mul on vaade üle terve restorani, tüdruk mu kõrval, tema poiss mu vastas, ta sõber mu teisel käel. Olime enne pikalt rääkinud oma reisikogemustest väga paljudes riikides üle maailma ning kõik kiitsime, kuidas Argentinas üldse ei ahistata – ei müüjad, restoranide sisseviskajad, taksojuhid...

Niipea, kui lauda istume, märkan, et kuus keskealist härrat piki minu ees paiknevas lauas on ootamatu erand sellele reeglile. Nad paistavad jõukad, seega ilmselt maailmas reisinud, ning ka mitte maapiirkonnast, kus ehk heledamaid naisi vähem. Aga nad vahivad nii, et ebameeldiv hakkab. Nad on vait ja kõik kuus on pea 90 kraadi jagu meie poole pööranud; ning mitte vaid korraks. Ühel hetkel tõstan kahvlitäit kinoasalatit ja suud avades olen äkitselt enesest väga teadlik, nähes, kuidas need mehed mu suu-avamist jõllitavad. “Imelik küll,” ütlen pahaaimamatult, “minu ees lauas need mehed passivad meid ainiti. Tegelikult ka, isegi äärelinnast bussi või metrooga sõites ei pööra keegi mulle tähelepanu, samas kui Hiinas oli olukordi, kus ringi pöörates oli mu ümber vudinud kümmekond poseerivat inimest – lihtsalt tegid pilti mu SELJAGA, juustega. Ja vahel jooksis keegi mu ette, kõndis sammukese eespool ja klõpsis ennastunustavalt selfisid, kus ma temaga olen...”

“See laud minu selja taga?” küsib tüdruku peika naerdes, nagu see oleks tõesti väga tobe. Siis pöörab ta aga hooga toolil ringi ja küsib robustselt: “YOU LIKE? Teile meeldib vaadata?”

Ma kangestun. Temast hoovab agressiivsust. Ta tõuseb, et nende juurde minna ja tüdruk haarab ta poole: “Kallis, kallis, ei ole vaja, kallis...”

Ta on treenitud kehaga ning meeste ees seistes ajab ta end loomalikult puhevile, musklid pinges. Ta hakkab seletama: “See siin on minu abikaasa ja see tema sõbranna...”

“Me pole isegi abielus,” ohkab tüdruk meile, silmi pööritades. “Oi, Eia, mis on? Sa oled näost täitsa ära!”

Tahan öelda, et mis mõttes MIS ON, me oleme õhtul kenas restoranis, mis on külalisi pungil täis, kelnerid on mustades viigipükstes, valgetes tärgeldatud särkides ja mustades vestides, muusika mängib, ja tema läheb lihtsalt lauatäie meeste ette rusikatega vehkima! Aga sõnu ei tule välja, viitan vaid pealiigutuse ja grimassiga, mis “viga” on.

Tüdruk vastab: “Ah, talle lihtsalt ei meeldi, kui teised mehed minu juures tema ligilolu eiravad. Alfade värk.” Nagu see oleks piisav õigustus! Ning ei, see ei ole “alfade värk”, see on enesekontrolli puudumise ja ebaadekvaatse reaalsustaju “värk”.

Kakluseks ei lähe. Õhtu läheb edasi, nagu midagi poleks juhtunud.

Hiljem ta vabandab oma parima sõbra ees eelmise päeva peretüli pärast ja teeb ilulise kõne teemal, miks nad sõbrad on. See on väga hingestatud, stiilis “ma armastan sind, mees”. Tema pruut ütleb, et tema meelest sobivad mehed omavahel sõpradeks just seetõttu nii hästi, et üks on alfa ja teine tasakaalustab teda.

Teine mees sisistab läbi hammaste: “See on kõige hullem asi, mida keegi mulle kunagi öelnud on!” ning ma olen valmis oma pead vastu lauda taguma, sest algab järjekordne draama ja ma ei saa aru, kuidas inimesed saavad tõsimeeli selliseid telenovelasid etendada. Muidugi proovitakse mindki kahe tule vahele kista. Tunnen puudust oma sõpradest.

Tahvel restorani seinal väidab, et elu on liiga lühike, et halba veini juua.