TRENNIBLOGI | Tiimi Anne 3. nädal: Krambid kohtades, millele kordagi isegi mõelnud pole

Karolin:

Küll sellel trenniskäimisel on ikka palju vaenlasi – töö üleküllus, pidev ajapuudus, võimaluse puudumine kuhugi last jätta… ja muidugi laiskus. Viimasel korral, kui olin kõik need eelmised takistused ületanud, olin veel MyFitnessi spordiklubi ukselgi ebakindel – ehk läheks istuks hoopis tunnikese kohvikus ja mitte keegi ei saa teada.

Õnneks suutsin endale antud lubadusest siiski kuidagi kinni pidada ja käisin trennis nimega kõht, selg, tuhar. Ma armastan konkreetse suunitlusega trenne – harjutused kõhule, kätele, seljale ja pepule tekitavad tunde, et käib totaalne keha makeover. Pärast ühte korda muidugi veel tulemusi näha pole, selle asemel on hoopis kaks päeva invaliidi tunne – keha on trennist nii valus, et raske on teha lihtsaid igapäevategevusi nagu autost välja astumine või kiiremal sammul liikumine. Kuid parim vasturohi valusatele lihastele pidi olema uus trenn!

Britt:

Kolmandal trenninädalal tegin personaaltreeneriga läbi ühe kavadest, mida siis edaspidi iseseisvalt järgima peaksin hakkama. Kuidagi kõhe tunne on ausalt öeldes, sest kui koos treeneriga teen kõik harjutused läbi igati eeskujulikult ja koos juttu ajades möödub trenn igati lõbusalt, siis niipea, kui mõtlen selle peale, et edasi peaks juba üksi jõusaali sisse marssima ja võimlemispallil kõhulihaseid tegema hakkama, tundub see… eee, pisut imelik. Ilmselt peangi endale hankima mõne kambajõmmi või siis harjutama mõnda eriti mittemidagiütlevat näoilmet, sest trenažööril sörkides ma praegu ka eriti oma pilku kuhugi sättida ei oska. Imetlen igatahes kõiki neid naisi, kes rahulikus üksinduses põlveõndla abil jõusaalis hantleid tõstmas käivad ja kõige selle juures ümbritseva suhtes kuidagi eriti ägedalt ükskõiksed välja näevad. Ühel heal päeval oskan ehk ka.

Proovisin ära ka TRX-treeningu, mis üldjoontes tähendab vastupidavustreeningut, kus oma keharaskusega tuleb läbi töötada kõik suuremad lihasgrupid. Ja seda kõike õige kummaliste laest rippuvate silmustatud treeningnööride abil. Kuigi ma ei plaanigi väita, et kogu see kolmveerand tundi treeninguaega mulle tohutult meeldinud oleks, arvan siiski, et see on hea võimalus teha üks korralik jõutreening treeneri abi ja juhtnööridega. Kasu tundsin igatahes järgmisel päeval nii käsivartes kui istudes ja püsti tõustes päris korralikult.

Krõõt:

Olin eelmiseks nädalaks eratreeneri koostatud esmase treeningkavaga end juba täitsa hästi tundma hakanud ja arvasin, et ehk ma polegi kõige hullem jõusaalihälvik... kuni uue harjutustetsükliga tutvumisenii! Tunni jooksul sain kogeda krampe kohtades, millele elus kordagi isegi mõelnud polnud, ning tundus, et nii mõnigi lihas tutvustas mulle end täiesti esimest korda. Olin täiega tagasi hälvikustaatuse juures! Ka järgnev päev polnud just säravate killast, kuna veetsin selle tänu eelnenud muskliretsimisele keskmiselt aeglasemas rütmis kui muidu. Ühtki plaanitud toimetust siiski tulevikku ei lükanud ja rühkisin vapralt õhtusse välja!

Juba järgmises trennis läks kõik palju libedamalt, kuna ilmnes tõsiasi, et mu keha on päris tubli väljakutsetele vastu astuja ja kohaneja ning teisel katsel kulgesid harjutused varasemaga võrreldes silmaga märgatavalt ladusamas rütmis. Pusimist veel veidi on, kuid olen kindel, et selle hälviku endas suudan peagi taas seljatada. Kuni järgmise treeningkavani!

Eva:

Sellel nädalal käisin kokku kuues trennis. Valisin endale väljakutseks ka kolm uut rühmatreeningut, milleks esimene oli BodyAttack30 + MyFit Abs, mida juhendas taas minu lemmikuks saanud treener Mailiis Stolts. Kohale minnes olin kindel, et ees ootab üsna tavaline kõhulihaste trenn, kuid juba soojenduse lõpus oli hirm, et kas ma ikka suudan lõpuni vastu pidada. Minu veaks oli see, et hindasin enda võimeid üle ja tegin alguses raskemaid asju, et ikka tubli olla, kuigi oleksin pidanud kasutama alternatiive. Trenn oli füüsiliselt väga koormav ja meeletult intensiivne, kuid väga mõnus. Teises pooles keskendusime kõhulihastele ja siis sai juba veidi rohkem hinge tõmmata. Peale trenni läksin venitusnurka sõna otseses mõttes surema. Ma lihtsalt lamasin ja venitasin ennast ning mõtlesin, kuidas ma soovikski sinna matile jääda. See oli ka esimene kord, kus ma trenni ajal pooleliitrise veepudeli täiesti tühjaks jõin. 

Koju minnes selgus, et homme päeval on täisversioon ehk siis 60 minutit sama treeneri BodyAttacki. Otsustasin, et tuleb see ka ära katsetada, ja järgmisel päeval olin taas MyFitnessis kohal. Seekord olin targem ja kasutasin trenni alguses palju kergemaid alternatiive, et suudaksin lõpuni vastu pidada. Alla ma siiski ei andnud, pingutasin ja olin edukas. Täispikk Attack oli isegi natukene kergem, sest teadsin juba, mida oodata, hindasin oma keha võimekust ega tõmmanud kohe ennast rihmaks. 

Hetkel on keha treeningutega juba nii harjunud, et kui üks päev vahele jääb siis ma tunnen, et midagi oleks justkui puudu. Kõige parem tunne on see, et vanu teksaseid jalga pannes tunnen, et need on pisut suureks jäänud. See annab tohutult enesekindlust ja motivatsiooni järgnevateks nädalateks.  

Pühapäevaõhtuseks jalasirutuseks valisin Marge Rulli juhendamisel toimuva ringtreeningu. Mul oli tunne, nagu oleksin kehalise kasvatuse tunnis, aga palju ägedama õpetajaga. Tegime harjutusi TRX-lintidega, topispallide, kummilintide ja muude instrumentidega. Iga inimene tegi kindlat harjutust kindla aja ja siis liikus ring järjest edasi. Meeldis väga, et treener Marge innustas pidevalt ja ütles julgelt, mida keegi valesti tegi, ning kontrollis kogu aeg, kas kõik ikka kaasa teevad. Selles rühmatrennis juba viilida ei saa. Mina jäin väga rahule ja just see hea enesetunne tunni lõpus ongi minu jaoks tähtis!