TRENNIBLOGI | Tiimi Anne 4. nädal: Neli erinevat kogemust trennis kõht, selg, tuhar

Krõõt:

Oktoobrikuu viimane treeningnädal viis mind kolme erinevasse rühmatrenni. 
Olin aastaid-aastaid tagasi täitsa agar MyFitnessi külastaja, seega oli näiteks BodyArt mulle täiesti tuttav. Nagu varemgi, sai seal end kenasti soojaks venitada ja meeleolu oli väga mõnus, kuni treeningu kõht, selg, tuhar alguseni. Olen inimene, kelle jaoks on maailmas umbes neli asja, mis mind tõsiselt närvi ajavad ja endast välja viivad. Nüüd on neid asju siis viis! 

Kõik algas ilusasti, kuni hetkeni, mil mina andsin endast parasjagu kõik, et tuharalihastest maksimum välja pigistada, kuid treener otsustas, et nüüd on õige hetk läbi oma minimikrofoni taustamuusikale kaasa laulma hakata. See, et samal ajal, kui mina proovin kõigest väest keskenduda küki sügavusele ning selja mitte liiga küürus hoidmisele, elab keegi mu kõrval välja oma eos hukule määratud superstaari unistust, ei sobinud mulle kohe üldse. Sellised etteasted võiksid jääda dušinurga piiridesse. Päev hiljem muidugi naersin selle intsidendi üle ja koos sõbrannadega kujutasime ette, kuidas see sobiks imeliselt näiteks mõnda „Seksi ja linna“ ossa, kuid edaspidi soovitaksin siiski treeneritel igaks juhuks minu kuuldes laulmist vältida. Ma võtan oma kükke nimelt väga tõsiselt! :)

Kolmas trenn, kuhu jõudsin, oli intensiivne. 30 minutit vältav intervallidega mängiv Grit. Tõsine power work-out, kus tundsin, et enne järgmist osavõttu peaksin veel mõnda aega jõusaalis eratreeneri loodud kava alusel ringi müttama, et naastes saaksin harjutusi kaasa teha nii heal tasemel, kui tahaksin. 

Lõpetuseks ei saa ma kiitmata jätta trenni läbi viinud Merje Kaske. 1. Ta ei laulnud. 2. Tema energia ja oskus täpselt õiget meeleolu luua oli imetlusväärne. Kindlasti proovin ka tulevikus leida treeninguid, mida just tema läbi viib.

Tean juba ette, et alanud nädalal jääb mu trennikülastuste arv väga ahtakeseks, kuna ees ootavad kiire välisreis ja sünnipäev, kuid õnneks hakkab trenniharjumus tasapisi end minusse sisse sööma ja juba mõtlen, kuidas peale sünnipäevanädalat kohe väga-väga tublilt nii aasta vanemat keha kui vaimu harjutusi tehes erksana hoidma hakkan.

Karolin:

Mul oli üllas eesmärk laupäeva hommikul varakult trenni jõuda. Tegin selleks ettevalmistusi juba eelmise õhtul. Nimelt läksin koos pojaga ema juurde ööbima, et saaksin ta ema hoole alla magama jätta, juhuks kui ta nii vara hommikul ärgata ei kavatse. Juba trenni esimestel minutitel olin endale tänulik, et "skeemitada" viitsisin. Merje poolt läbi viidud kõht, selg, tuhar oli algusest peale asjalik, sihipärane ja tuntavalt kasuteguriga trenn. Kes tahab endale ilusat peput, kõhtu ja seljalihaseid, siis soovitan soojalt.

Kõiki harjutusi tegime ilma hantliteta, oma keha raskust kasutades, kuid ometigi olid need ääretult tõhusad. Olen alati olnud suur kõhulihaste harjutuste fänn – millegipärast mulle meeldib teha nii ülakehatõsteid kui jalgade langetamisi ja sellest trennist sain oma doosi 200% kätte – ei mingit hellitamist! Plankasendist põlvetõmmete tegemise ajal andsin siiski korraks alla ja sain aru, et mul on väga nõrgad käed ja ülakeha, nii et nüüd ma tean, millele tulevastest treeningutes suuremat rõhku panna!

Britt:

Kuigi võib öelda, et MyFitnessi väljakutse esimene kolmandik nüüd juba seljataga, pole mina oma viimaste nädalate tulemustega teps mitte rahul. Muu elu röövib märkamatult kogu aja ja trenni jaoks ei taha kuidagi ööpäevas tunde jaguda. Trenninälga on märgata ka enesetundes – peale peaaegu nädalast pausi on tuju kõvasti kehvem ja energiast jääb ka puudu rohkem kui tavaliselt.

Jõudsin aga siiski ära proovida Eva Ottase juhendamisel rühmatreeningu naljaka nimega kõht, selg, tuhar. Kui kõhulihaste harjutused mulle raskusi ei valmistanud ja seljaga sain ka kenasti hakkama, siis selgus, et istmikulihased mul kohe kindlasti terasest pole. Treening oli mõnusalt intensiivne, nii et lähen kindlasti veel. 

Proovisin ka jõusaalis iseseisvalt keha ülaosale treeneri poolt koostatud kava järgi harjutusi teha. Läks täitsa kenasti, aga osa spetsiifikast oli pikema pausi tõttu juba mälusopist pühitud ja pealegi ei suutnud ma kuidagi meenutada, milline masin see pecteci nimeline oli, millel kohe kindlasti treenima pidin.

Loodan end järgmistel nädalatel treeningsaalist leida ikka rohkem kui need minimaalsed kaks korda, sest seda head tuju ja särtsu on pimedamasse aega tarvis ju kusagilt juurde hankida. Pealegi on varsti plaanis üks rannapuhkusesutsakas ette võtta ja eks see ole ka päris korralik motivaator.

Eva:

Sellel nädalal jõudsin külastada viit rühmatreeningut. Ilmselt oleks neid veelgi tulnud aga alates kolmapäevast ei saanud remondi tõttu pesema minna ja higist tilkuvana oleks päris ebameeldiv 45 km bussiga sõita. Nädalavahetusel oli Pärnu MyFitness täiesti suletud ja nüüd ma juba ootangi uut nädalat, et näha milliseid muudatusi seal tehti. Kuulsin ka, et tulemas on uut varustust, mis on ju suurepärane, kuna uute asjadega trenni teha on alati lõbusam. 

Uueks väljakutseks valisin treeningu BodyCombat, mida juhendas endiselt lemmik Mailiis Stolts. Üleüldiselt on see kooslus poksist ja taipoksist. Tundsin ennast täiesti võõrkehana, kuna pole kunagi varem võitluskunstidega kokku puutunud, pidevalt puterdasin ja tegin valesid liigutusi. Üldiselt oli mul väga lõbus, kuna nii lahe oli vaadata inimesi, kes olid äärmiselt keskendunud ja tulid sinna oma viha välja elama. Tundub, et see trenn on üsna populaarne, sest saal oli peaaegu täis. Jalalöökide ajal kartsin, et kui keegi kogemata peaks vale jalaga löögi tegema siis lähen koju sinise silmaga. Peale trenni oli tunne, et võiks lausa poksimatšile minna.

Külastasin ka trenni kõht, selg, tuhar, kuna see konkreetne rühmatreening on mul iga nädal graafikus olnud. Seekord oli aga treeneriks Triin Tõnts. Meeldis koormus ja intensiivsus, eriti äge oli see, et Triin näitas meile harjutused ette ja siis käis ringi ning vaatas, kas ikka teeme korralikult ja õigesti. Ühel hetkel jalutas treener saali taha ning võttis sealt puidust kaika, just nimelt KAIKA! Ma juba irooniaga mõtlesin, et olen sadomaso tundi sattunud. Tegelikult selgus, et puidust kepikesega näidati meile, kuidas tuleb korrektselt kükke teha, kuna põlv ei tohi selle ajal ettepoole liikuda. Palusin ka ühel trennikaaslasel pilti teha, et näidata kõigile, kuidas me kaigast saime. Vähemalt oli lõbus, sai palju naerda ja mis peamine, lihased said korralikult vatti.