PILLE TERVISEBLOGI | Mõtle vähem!
Räägitakse, et mõttel on suur jõud. Ilmselt teab igaüks seda tunnet, kui ta on üliväsinud, viskab õhtul end voodisse pikali, aga und ei tule, sest pea on mõtteid täis. Kuidas küll saada pea tühjaks?
Ilmselt polegi seda nii lihtne tühjaks saada, kui päeva jooksul on kogunenud palju emotsioone ja mõtteid. Samuti tegeleme me igapäevaselt tohutu planeerimisega. Ilmselgelt pole ma ainus, kelle tavaline päev näeb välja nagu pool logistikafirmat, majandades töö-kodu-kooli-poe-trenni jms vahet, et kõik saaks tehtud ja korda. Loomulikult käib laps ise koolis, aga no teadagi, kui lapsevanemad peategelast tagant ei torgi, siis jäävad osa koolikohustusi raudselt unarusse. Aga kuidas teistel kõik see nagu muuseas välja tuleb? Võibolla peaks nende kohustuste osas end lülitama autopiloodile ning laskma ligi ainult rõõmsaid emotsioone? Kindlasti leidub viise, kuidas seda oma mõtetes korraldada.
Näide sellest, kuidas mõtted juhivad elu. Eelmisel nädalal sõlmisin iseendaga kokkuleppe, et söön vähem magusat. Samas sattus mulle ette ka ühe toitumiskava järgijate Facebooki grupis üleskutse loobuma magusasöömisest. Suures tuhinas lubasin ka seal sedasama. Aga mis edasi juhtus? Pärast neid lubadusi mõtlesin tegelikult varasemast oluliselt rohkem magusa peale. Selline tunne oli, nagu nüüd enam kunagi magusat ei saaks ning tuleks ära kasutada see nii-öelda viimane võimalus. Ja neid "viimaseid" sai nädala jooksul kokku rohkem kui üks-kaks. Seega osutus mõte mitte magusat süüa hoopis vastupidiseks. Ilmselt peaks iseendale sisestama, et mõistlikus koguses on see siiski lubatud.
Ahaa, aga kui ei mõtleks, et ei söö magusat, vaid et söön rohkem puuvilju ja köögivilju? Võiks ju toimida! Seda olen juba õppinud, et igat ampsu ei kaalu, vaid söön rahulikult. Toimib.
Samamoodi ei mõtle ma mitte ühegi maratoni ajal, et ma ei tohi katkestada. Mõtlen, et ma teen maratoni lõpuni, sõltumata sellest, mis ma vahepeal üldse arvan. Muidugi maratoni, sealhulgas poolmaratoni ajal jõuab kogu elu üle järele mõelda ja isegi mõtiskleda, et miks ma üldse seda praegu teen, kui tegelikult võiks ju kusagil päikese käes peesitada või diivanil lesida. Aga see läheb üle. Samamoodi nagu see "häda", et magusat süüa ei saa, kui keskenduda sellele, mida sa saad – sa SAAD läbida maratoni/poolmaratoni, samal ajal, kui enamus inimesi lihtsalt ei viitsi või ei taha või ei saa seda teha. Hakkab kohe parem ja küll see finiš kah ükskord saabub!
