EESTI VEGANID ja nende täisväärtuslikult taimne toitumine

Kui veganikokaraamatuid ilmub üksteise järel ja Tallinna restoranide esireas on koha sisse võtnud veganite meeliskoht, oleks tegu otsekui uue trendiga. Mida veganlus endast kujutab ja kes on inimesed nende radikaalsenagi tunduvate valikute taga?

Grete Sutrop (32) on juuraharidusega, praegu lapsepuhkusel viibiv naine, kes peab koos sõbrannadega ka toidublogi “Tervise juures”. Kolme tütre ema, kes õpib muu hulgas ka lastejooga õpetajaks, pole kunagi liha armastanud – juba lapsena sonkis ta kahvliga guljašškastmes. “Taimetoitlasena tunnen end kõige paremini,” ütleb juba seitse aastat taimset menüüd eelistanud naine, kes samas ei varja, et raseduste ajal on isud ja madal hemoglobiinitase ka liha taldrikule toonud. Veganlusega, mis välistab kõik loomsed toiduained, alustas Grete neli kuud tagasi.

Ta tunnistab, et veganlus ei tähenda automaatselt tervislikku toitumist, nagu paljud arvavad. “Olen ära proovinud paljud veganitooted: näiteks riisijäätise, mis maitsebki nagu harilik jäätis, taimsed juustud, kotletid. Enamikus neist leidub palju lisaaineid, suhkrut ja muud ebavajalikku.”

Algaja veganina tunnistab Grete, et väljas süües ta end mugavalt ei tunne. “Enamasti pole menüüdes veganitoitu eraldi märgistatud ja ma ei taha küsimusi esitades end tülika kliendina tunda. Näiteks uurisin ühes restoranis toimunud sünnipäeval, kas kokad saaksid valmistada midagi taimset. Välja pakuti cole-slaw ehk kapsasalat hapukoorega. Siis ütlesin vabandavalt, et see kahjuks ei sobi. Samamoodi peaksin eraldi seletama, et kui toit on valmistatud või, mee või želatiiniga, siis on ka need täistaimetoitlase menüüst väljas.” Meeski olevat aeg-ajalt ahastuses, sest enam ei sobigi iga koht väljas söömiseks. Selle peale naerab Grete, et abikaasa oleks pidanud ohumärke nägema juba enne pulmi, mil naine lihasöömisest loobuda otsustas.

Emme ei söö loomi!

Küsimusele koduse toidulaua kohta vastab Grete: “Täisväärtuslikult taimne!” Kuigi pereema ei püüa pöörata abikaasat ega lapsi vägisi taimeusku, valmistab ta siiski vaid toitu, mida isegi sööb. “Mees ostab endale ise poest juustu, sinki või mune ning annab lastelegi. Samuti on lapsed tihti vanavanematel külas, kus soovi korral loomset toitu saavad.” Igapäevast liha-piima tarbimist ei pea Grete vajalikuks. “Mul on hea meel, et lapsed on harjunud mitmekesiselt toituma. Paljud nendevanused ei tea näiteks läätsedest, taimsetest piimadest ja spinatist midagi. Ma tahan, et nad otsustaksid tulevikus ise, milline nende jaoks õige toitumisviis on,” kinnitab Grete, kuid ei salga, et on tütardega oma eelistuste suhtes aus ja külas viibides ei pea ta uurivatele küsimustele enam tihtilugu ise vastamagi. “Emme ei söö loomi,” ütlevad lapsed tema eest.

Kuigi Grete tunneb, et on õigel teel, ei ole see alati olnud roosiline. “Näonahk läks algul halvemaks ja emotsioonid lainetasid,” meenutab ta. Samuti ei meeldi naisele, kui tema toidulaua üle kohut mõistetakse, kuid saab aru, et lähedased soovivad vaid head. Palju kohtab teadmatust. “Mulle on öeldud: “Aga lehmal on ju halb, kui teda ei lüpsta?” Lehm on teadupärast samasugune imetaja nagu meiegi ja tema piim on looduse poolt mõeldud ainult tema lapsele,” räägib Grete. “Natuke üksik on oma veganimullis olla,” ohkab ta ja märgib, et ehkki lähikondlaste seas taimetoitlasi pole, on toeks teadmine, et samasuguse mõtteviisiga inimesi on veel, ja toob näiteks Facebooki veganigrupid. “Tahan elada oma südame järgi ja veganlus tundub selleks igatpidi õige.”

Grete menüü

Hommikueine: melon, soe sidrunivesi, värske mahl (apelsinist, sidrunist, õunast, peedist, porgandist, peotäiest rohelisest), kaerahelbepuder kliidega kookospiima, seemnete (chia-, lina- ja seesamiseemnete) ja marjadega.

Vahepala: riisigalett avokaado, kurgi, tomati ja taimse juustuga. Mango.

Lõunasöök: püreesupp rohelistest hernestest, brokolist, spinatist ja sellerist.

Vahepala: õuna-, porgandi- ja paprikatükid.

Õhtusöök: ahjukartulid ahjuküüslauguga, röstitud peet, keedetud aedoad, värske salat tomatist, kurgist, redisest, avokaadost ja rukolast.

Lisavahepala: õun.

Kriminaalsed munad

Nelly Voolpriit (36) ootab mind Kalamaja-kodus, mille trepikoja lillemustriline kujundus on tema enda kätetöö. Kunsti õppinud naise tööd kaunistavad ka koduseinu. Nelly töötab produktsioonifirmas ja õpib toitumisnõustamist. Kui igaks juhuks ta vanuse üle küsin, sest sünniaasta tundub talle näkku vaadates kahtlane, naerab ta – teda peetakse alailma nooremaks ja seda on hea veganiks olemise süüks ajada. Toekamat liha ei ole Nelly söönud juba kolmteist aastat, vegan on ta olnud viimased kaks. “Mulle tegelikult liha maitses, kuid pärast sööki oli alati raske olla. Kui liha menüüst välja jätsin, tundsin end paremini,” räägib ta. “Pooljuhuslikult ühe Facebooki paasturühmaga liitudes süüvisin rohkem loomatööstuse köögipoolde ja tundsin, et see on mulle eetiliselt vastuvõetamatu – siis otsustasingi veganluse kasuks,” meenutab Nelly.

Toitumisnõustamist läks ta õppima, et saada juurde kindlust ja teadmisi. “Sain õppejõu abiga korda ka verekaotuse järel kõikuma löönud rauataseme – puhtalt taimsete lisandite ja toiduainetega!” rõõmustab Nelly. “Tervislik toitumine on veganina tegelikult lihtne – kõik toidugrupid süsivesikutest valkudeni samad mis kõigesööjatel, ainult et taimsed. Lisandina peab aeg-ajalt võtma küll B12-vitamiini, mille puudus taimetoitlasi kimbutada võib, kui aga toidulaud on mitmekesine, siis ei ole toitainete pärast põhjust muretseda. Tihti peetakse veganeid põhusööjateks, kuid tegelikult on meie menüü külluslik ja maitsev.” Nelly kiidab Vegan.ee lehekülje põhjalikku infot ning peab ka ise Facebooki-lehekülge Roheline Taldrik, kus jagab oma toiduavastusi ja retsepte.

Elustiil, mitte toidueelistus

Veganlus hõlmab Nelly jaoks ka keskkonnasäästlikku eluviisi. Ta liikleb tihti rattaga, taaskasutab kõike, mis võimalik, on agar kompostija ja prügisorteerija. Maakodus kasvatavad nad muusikust abikaasa Margusega enda tarbeks ka köögivilju. Nelly keeldub ostmast näiteks palmirasva, mis veganitele lubatud: “Paljud ei tea, et palmiõli kogumiseks hävitatakse tohutuid maa-alasid, mis on näiteks orangutanide elupaigaks. Neid loomi on praeguseks looduses väga vähe alles jäänud.” Kunstnikuna peab ta oluliseks loomse komponendita värvide kasutamist.

Ka tema abikaasa on oma toitumist tervislikumaks muutnud, kuigi Nelly kahtlustab, et burgerist mees väljaspool koduseinu ära ei ütleks. Oma põhimõtteid naine peale ei suru, sama tähtis on aga, et tema enda valikuid aktsepteeritaks. “Paljud tunnevad tõmmet taimetoitluse poole ja kindlasti ei peaks nii palju liha ja piima tarbima, kui seda praegu tehakse. Ise teen näiteks kooke ilma munata ja tõtt-öelda on juba nelja muna sisaldavad küpsetised minu jaoks kriminaalsed. Kui inimesed näeksid toidupoes lihapakendi taga reaalseid armsaid isiksusi, mitte produkti, oleksid toiduvalikud hoopis teised,” on Nelly kindel.

Nelly menüü

Hommikueine: toorpuder täisterakaerahelveste, jõhvikate, maasikatoormoosi, seemnesegu ja banaaniga. 2 suurt klaasi sidrunivett.

Vahepala: 1 virsik ja 1 mango, 5 parapähklit.

Lõunatada ei olnud aega, sõi 5–6 ploomi ja 1 nektariini.

Õhtusöök: kartulisalat ja Tosca kook kaerapiimakohviga.

Koos kõiges

Nele Pärje (27) ja Jesper Veber (31) on koos olnud viis aastat, nendest neli taimetoitlastena ja kaks juba veganitena. Nele on turundusspetsialist ning lööb vabatahtlikuna kaasa ka Eesti Vegan Seltsi juhatuses. Ta armastab liikumist ja joogal põhinevaid treeninguid. Jesperil on produktsioonifirma ning tööd on ta harjunud tegema nii kaamera ees kui ka taga. Kuigi töine tempo võtab ajast suure osa, õpib Jesper ka massööriks.

“Mõte taimetoitlust proovida tekkis meil kummalisel kombel üheaegselt,” meenutab Nele. “Jesper oli tööreisil ja minu peas valmis see otsus kuidagi iseenesest.” Jesper oli samal ajal arutlenud vennaga (mustkunstnik Jürgen Veber – toim) ühe uurimistöö üle, mis rääkis taimetoitluse kasust tervisele. “Kohtudes ei olnud kummalgi tarvis pikemalt selgitusi jagada, kuid hämmeldus oli suur,” naeravad nad. Edasine oli asjade loomulik käik. Tihti leitakse tee veganluse juurde nii, et algul jäetakse menüüst välja liha, siis kala ning lõpuks muna ja piim, nii oli see ka meie puhul,” selgitab Jesper. “Ei saa ka kurta, et energiast puudu jääks, pigem vastupidi,” vastab ta minu murelikule küsimusele ja võrdleb paari esimese veganikuu enesetunnet endorfiinilaenguga, mis tabab pärast pikemat pausi korralikult sportides.

Nele sõnul ei ole veganluse puhul tegu millegi uuega: “See on austus kõigi elusolendite vastu, nagu seda lastele maast madalast õpetatakse. Keegi ju ei kujuta ette, et peaks liiga tegema oma lemmikloomale – sama tunne laieneb veganite puhul ka kõigile teistele liikidele.” Jesperi arvates puudutab veganlus paljusid aspekte: lisaks humaansusele ka tervist, keskkonda ja inimõigusi. “Paljud usuvad, et kui ressursid, mis kuluvad järjest kasvavale loomatööstusele, suunata mujale, poleks maailmas näljahäda,” selgitab Jesper.

Igapäevane veganlus neilt ekstrapingutust ei nõua. “Muidugi ei kanna ma karusnahka ega käi tsirkuses, kus loomi ekspluateeritakse, kuid ka veganid lubavad endale vahel rämpstoiduga patustamist ning tegelikult kõike sama mida teisedki,” räägib Nele. Kui võrrelda Eestit veganite mekaks peetava Berliini ja sealsete veganipoekettide ja -restoranitänavatega, siis on arenguruumi kõvasti. Kuid mõne teise maa veganitega silmitsi seistes tundub meie olukord päris hea, leiavad mõlemad. “Söönuks saab vegan praegu igal pool ja said ka need, kes alustasid kümme aastat tagasi, kuid vahel tundub, et restoranid võiksid olla pisut teadlikumad,” arvab Jesper. “Kuigi erinevaid toitumisstiile on praegu palju, ei tohiks endast lugupidav söögikoht nende määratlemisel jänni jääda.”

Nele ja Jesperi menüü

Hommikueine:

Jesper – hommikuamps kohvikust – kaerapuder moosiga või neljahelbepuder kaneeliga. Puder on keedetud veega, kuid võib kasutada ka taimset piima ning lisada marju.

Nele – tatrapuder kapparite ja päikesekuivatatud tomatitega, maitsestamiseks pipar, ürdisegu, sibulapulber ja veganite lemmik maitsepärm.

Lõunasöök:

Jesper – kliisepik röstpeedihummusega, tatar, riis või ahjukartul köögiviljaraguuga.

Nele – kukeseenekaste kartulipudruga. Kaste seentest, sibulast ja sojakoorest, maitsestatud soola-pipra ja sidrunimahlaga. Kartulipudru tegemisel kasutab Nele enamasti soja- või kaerapiima. Peale raputab maitsepärmi.

Õhtusöök:

Läätse-kookospiimakarri pruuni riisiga. Selle lihtsa karri sisse lähevad läätsed (keedetud või konservipurgist), tomatipasta, sibul, küüslauk, ingveripulber, laimimahl ja kookospiim.

Vahepalad: puuviljad, pähklid või riisipiimašokolaad.

Artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2015. aasta novembrinumbris.