Teda aitas teiste emadega rääkimine. „Teadsin, et võin istuda sõpradega, kellel on lapsed, ja neile kõigest rääkida ning me ei mõista üksteist hukka. Ühel päeval ütlesin sõbrale: „Ma täitsa vihkan seda,“ ja ta puhkes nutma ja ütles: „Mina vihkan ka“. Ja oligi kõik. Masendus läks üle.“

Adele’i sõnul oli ta arusaam sünnitusjärgsest depressioonist algselt selline, et kaob tahtmine lapsega olla ja tekib hirm lapsele viga teha. „Aga minu laps oli mulle lausa kinnisidee. Tundsin end väga ebapiisavana, tundsin, et olin teinud elu halvima otsuse.“ Ta taipas, et depressioonil võib olla palju eri vorme ja otsustas lõpuks, et veedab iga nädal ühe pärastlõuna ilma lapseta. „Mul on neli sõpra, kes tundsid end samamoodi ja kõigil oli liiga piinlik, et sellest rääkida. Nad arvasid, et kõik peavad neid halvaks emaks, aga see pole tõsi. Kui kohtled iseennast hästi, teeb see su paremaks emaks.“

Jaga
Kommentaarid