Uus nädal märkimisväärseid muutusi toonud ei ole. Olen agaralt oma vaieldamatult lemmikus BodyPumpi trennis käinud ja tublisti kangi ning hantlitega vehelnud. Saan raporteerida, et tunni lõpuks on mu jaks küll otsas, aga naeratus ikka kõrvuni – lahkun spordisaalist alati rõõmsama ja energilisemana, kui olin sinna minnes. Püüan kasutada seda tunnikest võimalikult efektiivselt ja proovin trennis endast alati maksimumi anda. Samas usun jätkuvalt, et trennis peab lisaks sellele, et on raske, kindlasti ka tore olema. Sain pärast esimest BodyPumpi treenerilt kiita ja kiitus teadupärast innustab. Oleks vist aus lisada, et olen kiituse eest valmis päris palju ära tegema (minu puhul peab sajaprotsendiliselt paika ütlus, et kiida lolli ja loll teeb). Tegelikult olen seda meelt, et võiksime igapäevaelus üldse üksteist palju rohkem tunnustada ja kiita. Paraku kiputakse ikka välja ütlema seda, mis halvasti; ja kui midagi on hästi, siis pole see justkui mainimist väärt. Seega – rohkem kiitmist, palun!
Kelly:
Sel nädalal tundsin, et olen kuidagi väsinud. Õnneks on hetkel trenniharjumus nii tugevalt juurdunud, et otsustasin rammestuse kiuste trennis ära käia. Pean tõdema, et minu "menüü" oli väga ühekülgne – kaks BodyBalance'it ja kõik. Endiselt on plaanis ka pühapäevasest BodyArtist läbi hüpata.
Üks asi, mis mind häirib, on see, kui treening müüakse liiga täis, eriti kui tegu on nii-öelda lõõgastava trenniga. On õudselt raske keskenduda, kui pead vaatama, et kellegi varvas poleks sinu näos, ja vastupidi. Mulle tundub, et kohtade arvestamisel peaks võtma arvesse seda, mitu minu inimest reaalselt, mitte teoorias treenima mahub.
Kuigi olen mõelnud, et peaks ka teisi stiile proovima, ei saa ma oma mullist kuidagi välja. Kindlasti mängib oma rolli ka see, et mul pole otseselt kaaluga probleeme, kuigi kaunis lihas võiks mõõdukalt välja joonistuda küll. Ehk õnnestub järgmisel nädalal jälle personaaltreeneri juurest läbi hüpata, kes paneks need lihased korralikult tööle.
