PILLE TERVISEBLOGI | Parim trenn: kõndimine!
Iga unustatud vana on taasleitud uus. Eelmisel nädalal külastasin Budapesti, kus polnud aega ega tahtmist trenni teha, sest kasutasin kogu õhtuse vaba aja linnaga tutvumiseks. Üllatuslikult isegi pärast rohket Ungari rahvusroogade nautimist jõudsin koju täpselt samas kaalus, nagu sinna minnes. Järeldus – liigu rohkem!
Õhtuti oli meil vaba aeg ning siis tutvusime linna vaatamisväärsustega. Selleks ei kasutanud ühistransporti ega taksot, vaid kõndisime rahulikus tempos. Ja niimoodi tundide viisi. Ilmselt igapäevases rutiinis mul nii palju vaba aega siiski ei ole. Eelistan oma päevase aktiivsusnormi täita lühema aja jooksul.
Klassikaliselt loetakse sammude päevanormiks 10 000 sammu. Tervisespetsialistid on vaielnud, kas see peab olema just nii palju või hoopis rohkem või vähem. Minu arvates pole küsimus tegelikult sammude arvus, vaid aktiivses liikumises. On suur vahe, kas teed 10 000 sammu mitme tunni jooksul lonkides või kõnnid veidi vähem samme, aga tehes seda aktiivselt lühemat aega. Ehk siis minu meelest peaks olema rõhk sõnal „aktiivne“, olgu see või peenra kaevamine.
Samas jällegi oma eelmise nädala Budapesti külastamise kogemuse järgi võiks öelda, et ka lonkimine on igati sobilik viis kaalu ohjes hoidmisel, kui seda piisavalt kaua teha. Miks ma räägin sellest kaalu ohjes hoidmise nurga alt? Sest ma tõepoolest vist igal söögikorral, mis oli alati väga rikkalik, sõin ka magustoitu. Näites, kui söögikohas pakutakse lumepallisuppi, mis on minu jaoks kõige maitsvam nostalgiamagustoit, siis sellest ma ära ei ütle. Muud valikud üritasin teha suhteliselt mõistlikud, et toitumine oleks tasakaalustatud. Siiski oli viie päeva jooksul ära söödud toidukogus tõenäoliselt oluliselt suurem, kui see tavaliselt oleks. Üldiselt pean ma kiitma Ungari toidukultuuri, see on tõesti rikkalik ja mõnus. Lihtsalt minul on reisidel komme maiustada ja kaalus veidi juurde võtta. Aga sel korral läks teisiti!
Inspireerituna eelmise nädala mahukast kõndimisest otsustasin, et kõnnin palju jala, nagu kunagi varem. Lihtsalt viimasel ajal on see teenimatult kuidagi tagaplaanile jäänud. Näiteks selle asemel, et rongipeatusest tööle sõita trammiga, läksin ma eile selle tee jala. Niimoodi rongiga tööl käies tuleks uksest ukseni jala kõndida umbes iga päev umbes 8 km. Ja see oleks ainuüksi tööle ja tagasi kõndimine.
Tegelikult ma olen suve alguses sama trajektoori tatsanud igal tööpäeval, aga mingil hetkel leidsin, et see võtab liiga palju aega. Siis otsustasin kõndimise asemel seda teed jalgrattaga läbida. Tegingi nii kuni sügise keskpaigani. Paraku praegu on tänavad selleks liiga jäised. Ja siis ongi valida, kas võtta aega ja kõndida see distants või teha õhtul rohkem trenni. Ma nüüd vahelduseks kõnnin rohkem.
