"Tihti lähevad inimesed lahku seetõttu, et neil ei ole enam teineteise jaoks aega. Elutu keha diivanil või voodis ei paku kellelegi rõõmu. Meiegi olime paar aastat tagasi lahku minemas. Mitte seepärast, et enam ei armastanud, vaid tegime metsikult tööd: mina pidasin vintage-poodi, pildistasin ja tegin stilistikat, Ivol oli Von Krahlis mitu tükki. Murdepunktis veetsime kaks ööd lahus ning mõtlesime, kas tahame teenida palju raha või olla õnnelikud. Jõudsime arusaamani, et lihtsalt raha õnnelikuks ei tee. Läksime reisile, kus armusime ja leidsime teineteist uuesti.

Üksvahe meil ei olnud üldse raha, tulime poest välja ja Ivo küsis, kas ta võiks minna tagasi ja osta paar küpsist, tal on veel 90 senti pangakaardil. Ma vastasin: vabalt, ära stressa, mul on 60 senti sulli! Pahvatasime naerma. Ivo tõi küpsised ja me naersime veel, nii et pisarad väljas. Ja hommikul ärgates naersime ikka veel ja olime õnnelikud. Õnnelikud, et oleme teineteisel olemas; teades, et ka armastusest võib piisata.

Oleme palju arutanud lapse saamise teemadel – kas ülerahvastatud planeedile tasub veel hingesid juurde luua."

Jaga
Kommentaarid