LAURA REISIBLOGI | Sinise draakoni maa Vietnam
Aastakese eest olin Pattaya ühe hotelli raamatukogust enda kotti unustanud Vietnami reisijuhi. Seda märgates laususin Riinule: “See on märk, ma lähen Vietnami.”
Vietnam oli mind oma looduse ja kultuuriga juba ammu lummanud. Riisipõllud ja rohelus oli just see, mida ma praegu vajasin. Kaalusin, kas julgen reisi ette võtta veel paar kuud enne kooli lõpetamist. Kahjuks või õnneks ei ole ma aga selliselt kohalt just suurim põdeja. Pikemalt mõtlemata istusingi ma juba Hanoi bussijaamas, et sõita 200 km eemal asuvasse linnakesse Ninh Binh’i.
Vienam ei olnud esmapilgul üldse see, mida ette olin kujutanud. Millegi tõttu olin loonud paralleeli Taiga, aga oi ei, see siin ei olnud naeratuste maa, vaid kommunistlik sõjast siiani taastuv vaene riik.
Sel korral olin rännakul koos kellegagi, kellest tuleb ka minu järgmistest postitustes kindlasti palju juttu. Enneolematu oli näha, kuidas teine inimene märkab täiesti erinevaid asju sellest, millele mina olin siiani tähelepanu pööranud. Iial ei olnud ma olnud suuresti huvitatud sellest, milline on Aasia riikide liikluskultuur, rääkimata veel sellest, kust üks küla kuskil Põhja-Vietnamis enda elektri saab.
Istusime pikalt bussijaamas seisvas bussis. Sellest välja meid peaaegu ei lubatudki, et me jumala eest mõne teise firma bussi ei istuks. Olgugi et möödunud oli juba rohkem kui tund. Bussis tegutses kolm inimest – bussijuht, poiss, kes tänavalt inimesi bussi juhatas, ja teine poiss, kes piletirahadega tegeles.
Kui buss sõitma hakkas, tõmbas üks poistest bussi akendele mustad kardinad ette. Olime kaasreisijatega pea pilkases pimeduses. Seda tehakse selleks, et varjata, kui pilgeni täis buss on, ning tänu sellele saab rohkem kliente bussi krabada, mis tähendab omakorda rohkem sõidu eest tasujaid – isegi kui osad pooleldi bussist välja ripuvad.
Hanoi piiridest välja jõudes lasti bussi jälle päevavalgust. Sellest hoolimata tegi sõiduk iga paari kilomeetri järel peatuse, et kas pakke ja kaupa peale laadida või hoopis maha. Jah, sealne liinibuss jagab lisaks reisijate sõidutamisele veel ka paki- ja kaubavedamise teenuseid. Lõpuks, pärast nelja-viietunnist sõitu olimegi 200 km läbinud. Sellegipoolest õnnelikud, et ööbimispaigale juba käega katsutavas kauguses. Selleks olin valinud Valley Homestay, mis tuli välja, et asub maakohas – väikelinnnast 8 km väljas.
Väljusime bussist ja üks taksojuht oli nõus meid suurema summa eest ära viskama, kuna tema sõnul olevat tee künklik ja rägastikuline. Vaatsime Keioga üksteisele otsa ja mõtlesime, et kas taksojuht tahab lihtsalt rohkem raha või oligi meie peatumispaik teab kus.
Poole tee peal sai selgeks, et mehel rooli taga oli õigus. Tee oli lausa nii kitsas, porine ja künklik, et Keio oleks hea meelega olnud nõus talle lepitust isegi veel rohkem maksma.
Vaatasin aknast välja ega suutnud uskuda, miks oli Ninh Binh ilusamate Vietnami linnade nimekirjas. Kõik, mis mina nägin, olid vanad mahajäetud hooned, porised teed ja külm vihmane ilm.
Soe vastuvõtt meie mägedevahelises homestays muutis aga minu pettumuse koheselt imestuseks. Meile suruti pihku klaas Vietnami rohelist teed, mis oli neil just maja kõrvalt aiast korjatud. Seejärel juhatas retseptsioonis töötav poiss meid tuppa, või tähendab eraldi asetsevasse bambusmajja. Kokku oli homestays 6 sellist majakest. Kõik vaatega järvele ja imeilusad.
Bambusmaja katuse ja seina vahel oli aga auk ja tualetil ei olnud järvepoolsel osal seina ees. Majakesest vihises nii päeval kui öösel tuul läbi ja just ööd olid need, mis mind kahetsema panid, et ühtegi soojemat riideeset kaasa ei olnud pakkinud. Lisaks sellele olin ka Keiot veennud soojade esemete kaasa vedamise rumaluses. Nüüd paludes, et Keio mulle sokke laenaks, olin aga veendunud hoopis iseenda rumaluses.
Olime näljased ja tahtsime teada, mida Vietnami köögil meile pakkuda on. Üsna pea avastasime, et sealne kodumajutus on läbi ja lõhki öko. Kõik peale menüüs olevate õllede oli kas nende enda kasvatatud või tehtud. Lisaks sellele olid toidud imemaitsvad. Meie esimene kohtumine Vietnami köögiga oli kindlasti enam kui positiivne ja ületas kõik ootused.
Järgmisel hommikul võtsime homestayst rattad ja andsime tuld kohalikkude vaatamisväärsuste suunas. Üheks märkimisväärsemaks on sealkandis Hang Múa koobas, millele annab kõneainet aga hoopis selle peal asuv mägi, mille otsa ronides 360kraadine vaade sõnatuks võtab.
Minu esmane arvamus Vietnamist oli ennatlik, sest alates esimesest päevast olin iga kord, kui jala ukse vahelt välja pistsin, liigutatud ja ülimalt lummatud kõigest sellest, mida Vietnamil on oma maastiku, vaatamisväärsuste ja kultuuriga pakkuda.
